Koguduse ime

Neist 7+ aastast, mis ma Eestis adventkoguduses töötasin, veetsin suurema osa ajast koguduste liidu kontoris. Laupäeva hommikuti olin siin-seal koguduses jutlustamas, nii kuidas küllakutseid laekus ja graafikus ruumi leidus, ning mingi osa tööajast veetsin ka auditooriumis, kui avanes võimalus mõnda loengukursust pidada. Need olid minu peamised tööülesanded ja minu rutiin. Aga kuna ma ei töötanud ühegi konkreetse kohaliku koguduse juures, oli suur hulk pastoraalseid ülesandeid, mida ma kunagi lähemalt nuusutada ei saanud.

Mulle hakkab alles nüüd tasapisi kohale jõudma, kui suur on vahe töö vahel, mida ma tegin Eestis, ja selle vahel, mida ma teen siin. Praegu on tööle mõeldes kuidagi eriliselt pidulik tunne, sest ma avastasin, et olen saanud selle esimese aasta jooksul läbi viia kõik neli suurt koguduslikku talitust - kõik esmakordselt. Mu esimene matus oli juba varakevadel, sellel suvel olen saanud esimest korda ristida, last õnnistada ja laulatusel jutlustada. Aa, ja pühaõhtusöömaaja talituse juures olen saanud samuti kaasa teenida.

Laulatuse kohta olgu küll kohe öeldud, et see oli tegelikult jokitamine. Mul ei ole veel ei kiriku ega ka Rootsi riigi silmis täit õigust seda talitust läbi viia (need õigused saan loodetavasti sel sügisel), nii et pärast pikemat nuputamist ja läbirääkimisi kõrgemates instantsides anti mulle õigus laulatusel jutlustada, aga mitte õnnistuspalvet pidada ega tõotuste osa läbi viia. Neid tegi teine pastor, kel selleks lubatäht olemas. Aga ikkagi oli väga huvitav - eriti tänu sellele, et ma sain noortega ka abielueelset nõustamist teha. Ma, aasta ja kaks kuud pärast omaenese pulmi, tean ju nüüdseks abielust kõike! :D 

Aga kui tõsiselt rääkida, siis töö ja kogudusliku elu juurde on nende kogemuste kaudu tekkinud täiesti uus ja sügavam mõõde. Olla nii ligidal elu murrangulistele sündmustele, näha suurt rõõmu ja samavõrra suurt kurbust, öelda mõni lohutav ja tulevikku suunav sõna, murda leiba ja lasta karikal ringi käia, teenida inimesi selles hetkes ning olukorras, kus nad on - see on ikka uskumatu eesõigus. Ma ei teadnud, et nendes talitustes osalemine võiks minu jaoks nõnda palju tähendada ja mulle nii sügavalt korda minna. Kuhu iganes elu veel viib ja mida ka pakub - äkki isegi kontorikesksemat tööd Eestis? -, siis selle möödunud aasta eest kohalikus koguduses jään alati mõõtmatult tänulikuks.  

Kui me viimati 20. augustil Eestist tagasi sõitsime, pärast seda, kui olin kahes koguduselaagris näinud peaaegu kõiki vanu kolleege ja sõpru, uurisin S.-i käest, et äkki ikka kolime millalgi Eestisse. Esimest korda pärast Rootsi kolimist oli tunne, et tuleks hea meelega tagasi õigele poole merd. Aga samas - siinsed kogemused on ka kuldaväärt. Nii et las see kaalukauss kõigub tasakesi kahe riigi vahel ja las Jumal annab neid kogemusi, mida just parasjagu tarvis.

--

Neile sõpradele, kes palvetamisega sina peal on, olen tänulik, kui te mu peale sel nädalal eriliselt mõtlete. Pikka juttu ei taha teha, ütleme ainult nii, et sel korral jõudsime 12. nädala ultrahelini. Väike inimesehakatis oli olemas, südamelööke polnud. Nii et sel kolmapäeval tuleb vajalikud meditsiinilised protseduurid ette võtta, et lugu ei läheks mitte hullemaks, vaid paremaks. Olen väga tänulik, kui mind oma õhtupalves meeles peate. 

See on ka osa koguduse imest. Et ma saan vajalikul hetkel teiste jaoks olemas olla ja siis läheb mul endal tuge ja palvet vaja. Niimoodi üksteise eest hoolitsedes peame vastu ja saame hakkama. 

Puhkus puhkusest

Me lõpetasime täna hommikul oma kolmenädalase ja peaaegu et non-stop puhkusereisi. Tunne on selline, et nüüd oleks väikest puhkusejärgset lõdvestust vaja. Intensiivne puhkamine on väga väsitav tegevus. 

Asi on selles, et me ei armasta kumbki reisida. Me oleme need igavad kodus-on-kõige-parem-inimesed. Aga juhtus kuidagi nii, et oli palju sündmuseid ja nõnda me ainult kohvri otsas elasimegi. Nüüd oleks vaja kohvri sisu ühe hooga pesumasinasse upitada, aga kumbki ei suuda seda pingutust ette võtta.  

Kõigepealt oli tarvis Soomes S.-i tädipoja pulmas käia, ära tähistada teise tädi 70. juubelisünnipäev ja läbi astuda vanaema juurest, kes hakkab kohe-kohe 97 saama. Kõik need kohtumised olid ju olulised, ei saanud minemata jätta.

Seejärel sõitsime Inglismaale, minu lõpetamisele. Et oleks ükski päev selles pikas ja väsitavas protsessis, kui ei oleks üldse vaeva ja oleks ainult rõõm! Ja tõesti, eneselegi ootamatult läks mul lõpuaktuse ajal silm kaks korda märjaks. Ikkagi suur töö on tehtud ja nüüd teiste lõpetajatega õlg õla kõrval istuda - oli kuidagi ülev tunne. Tekkis mingi lõpetatuse tunne, ja seda oli mulle väga vaja. Lisaks tundus mulle, et mingi oluline eluring sai täis - mäletan seda varakevadet 2011. aastal, kui astusin põlvede värisedes dr G. R.-i homileetikaklassi, ilma et mul oleks mingit kontseptsiooni sellest, et mina võiksin kunagi osata või tahta jutlustada. Et see võiks mulle kuidagi eriliselt korda minna. Et see võiks minu professionaalse elu fookuseks muutuda. Nüüd, rohkem kui kümme pikka aastat ja palju tõsist tööd hiljem seisime koos G. R.-iga hõlstide lehvides fotograafi kaamerasilma ees, sest tema oli mu doktoritöö teine juhendaja ja mina sain kraadi selle eest, et uurisin jutlustamise võimalikkust või võimatust postmodernses maailmas. G. R. oli nii uhke ja rõõmus ja mina ei suutnud ära imestada, et elu võib tuua selliseid ootamatuid arenguid ja sellist progressi. Sest jutlustamisele kuulub mu süda alates sellestsinasest ammusest homileetikakursusest, millest sai minu jaoks täiesti ilmutuslik kogemus. Sõnal on jõud, sõnal on vägi, õppisin ma tollal selgeks. Aitäh selle õppetunni eest, dr G. R.!

Ja siis, pärast lühikest boksipeatust kodus oli aeg jälle Arlanda poole suunduda, et Eestisse lennata. Kaheksa Eesti päeva sisse mahtus peret ja sugulasi ja mõned armsad sõbrad, vanu tuttavaid maitseid, Mukri ja Väätsa raba, Narva kohviku saiakesi, Pärnu muusikafestivali imet, Lõuna-Eesti kupleid, vihma ja päikesepõletust. Hea oli hingata kodust õhku ja kuulda enda ümber eesti keelt. Hea oli issiga teoloogia teemadel arutada. Hea oli läbi astuda kallite sõprade juurest (aitäh, H & M ja A & L), keda liiga harva kohtab. 

Narva kohvik on lege!

Mukri rabas

Kõige olulisemad mehed (paps on puudu)

Aga lõpuks oli ikkagi kõige suurem rõõm siin Täbys oma kodu uks lahti keerata, väheke kuivanud toataimed üle vaadata, toidupoodi jalutada ja juurviljasuppi keeta. Igal pool on hea, kodus on kõige parem.

Ja homme tähistame oma esimest pulma-aastapäeva! Kui palju rõõmu on selles aastas olnud! Kui palju ühishingamist! Ma ei oska muud kui laenata sõnu vastuokslikult poeedilt Juhan Smuulilt:

Seda soojust ja hellust ja / vaikust ma jooksin / kohe elupikkuse sõõmu 

Uues liigas

Ma olen juba korra Rootsi rahvusspordist - matkamisest - kirjutanud, aga natuke tuleb sellel teemal veel peatuda.

Ma kinkisin nädala eest S.-ile sünnipäevaks matkaraamatu, mis katab meie kandi ehk Stockholmi piirkonna matkaradu. Selliseid raamatuid on palju, erinevate piirkondade kohta nii jalgsi kui kajakiga matkajatele. Väga mugav on raamat lahti lüüa ja vaadata, et milline rada ja milline raskusaste just parasjagu sobib ning millised ajaloolised kohad ja kohvikud ühe või teise raja äärde jäävad. See teeb valiku mõnusalt lihtsaks. Kes Regio atlaseid kõigi oma kultuurimälestiste nimekirjadega mäletavad, siis midagi sellist. 

Me olime juba ennegi tublid pühapäeva-matkajad, aga selle raamatuga... me mängime täiesti teises liigas!

Meilgi on seljataga pikk jaaninädalavahetus, Midsommar. Selle jooksul oleme jõudnud ette võtta kolm toredat poole päeva matka erinevatel radadel. Mu äpp väidab, et olen nende kolme päevaga teinud 48 000 sammu, maha kõndinud 30 km ja ülespoole roninud 88 korruse jagu mägesid. Praegugi jalad tulitavad ja on väheke paistes. Aga täna oli ka 27 kraadi sooja, nii et ei ole imestada. 

Kui õhtul koju tuleme, peab S. korralikult logiraamatut, et kus on käidud ja millal ja kellega ja millise ilmaga. Süsteemsus ennekõike!

Ta just avastas, et kui me suudame hoida tempot üks matk nädalas (mis suvel ei ole raske, tatisel sügisel kindlasti keerulisem), siis peaksime jõudma aasta jooksul oma raamatu läbi matkata:

Möödunud nädalavahetusele tagasi vaadates on tunded igatahes ülevad ja füüsiline vorm keskmine. Ilusaid vaateid antakse Stockholmi saarestikus lahkelt, kasuks tuleb ka boksipeatus jäätisekohvikus ja tore praamisõit saarte vahel. Täna oli muidugi eriliseks rõõmuks ehtsad ja head eestimaised tomatid (aitäh, Mamm!!!), mis võileiva kõrvale said ära söödud. Aga peamiselt tähendab matk muidugi lõputut päikest, samme ja higi. Me oleme rahul.

Juured

reedeõhtune jutlus

Käisime eelmisel nädalavahetusel S-iga noortelaagris ja suur nostalgiahoog tuli peale. 

Siinsel adventkirikul on Rootsi suuruselt teise järve Vätterni kaldal vana Västerängi-nimeline laagriplats. Laagriplats, mis kunagi oli lihtsalt üks suur talu kõigi oma põldude ja metsa ja kaljude ja järvekaldaga, osteti millalgi 1940ndatel. Ehk teisisõnu, neid, kes on Västerängi lõkketule ja laagrilaulude saatel üles kasvanud, on mitu-mitu põlvkonda. Eelmisel nädalal enne laagrisse sõitmist pidasin väikest kirjavahetust ühe Ekebyholmi koguduse prouaga, kes mulle aeg-ajalt meile saadab. Kirjutasin talle, et sõidan Västerängi jutlustama. Ta pajatas selle peale oma esimesest lapsepõlvemälestusest, mis on Västerängiga seotud. Proua sai kuu aega tagasi 80-aastaseks... 

Laagerdades tulid mulle meelde mu enda mälestused kõikidest rajaleidjate ja noortelaagritest, kus lapsena ja teismelisena käidud sai. Tuli meelde Piusa oma külma jõe ja natuke längus palkmaja ja suitsusaunaga. Esimesed laagrid 90ndatel, kui meil polnud midagi paremat kui need rasked ja imelikult lõhnavad presenttelgid, mis vihmaga vettisid ja läbi hakkasid laskma ja kus polnud pääsu ei sääskede ega sipelgate eest. Lõkkesuitsu lõhn ja toidujärjekorras seismine. Tänaseks on neile mälestustele kuldne nimbus ümber tekkinud ja see ongi asja mõte. Nende laagrite peamine mõte on luua mälestusi, selliseid, mille juurde hiljem rõõmsalt nostalgilise ohkega tagasi tulla.

Aga Västerängis oma esimeses laagris olles tajusin selle paiga juuri uudsel moel. Mul on hea meel, et nüüd on Eesti adventkogudusel ka oma ja uus laagriplats, aga juuri sellel laagrikohal veel all ei ole. Juuri tuleb nüüd hakata kasvatama. Traditsioone tuleb hakata looma. Västerängis on juured 70+ aastaga väga sügavale kasvanud ja nad annavad sellele kohale teistsuguse emotsionaalse kvaliteedi. Keegi ei tea, kust üks või teine laagrilaul pärit on või miks neid lauldakse, aga kõik laulavad, suu kõrvuni. Sest kõik laagrilised laulsid lapsena samu laule samal laagriplatsil 20 või 40 aastat tagasi. Keegi ei mäleta, millal alustati jäätisemäe traditsiooniga, kus iga laagri viimasel õhtul serveeritakse laagerdajatele hiiglaslik jäätisekuhi, aga kõik, kes on Västerängis üles kasvanud, teavad, et ükski laager ei saa lõppeda ilma suhkrureivita laupäeva hilisõhtul. Ma olen väga hoolas selles osas, et mitte pärast õhtusööki enam näksida, aga isegi mina sõin ära suure kausitäie jäätist maasikate ja ohtra šokolaadikastmega. Sest see ongi Västeräng.

Minu juured Västerängis vist eriti sügavale ei saa kasvada, aga mõnus on sellest melust ja traditsioonide jadast osa saada küll. Esimene pikk laagrinädalavahetus noortega on nüüd igatahes kirjas, järgmine laager koos järgmise jutlustamisülesandega ootab mind Västerängis juba veidi vähem kui kuu aja pärast. Kes teab, võib-olla laulan ma ka mõne aasta pärast kaasa kõikidele laagrilauludele ja nõuan laagri lõpus jäätist ja saunatan ja kanuutan seal, nagu oleksin ma seda terve elu teinud. Eks näis! 

Siil udus

Kõik, mis eelmisel kolmapäeval pidi kaitstud saama, sai kaitstud.

Kaitsmine oli oodatust raskem. Ma detailidel ei peatu, aga kokku kestis kogu üritus umbes kaks tundi, millest poolteist oli ainult küsimuste-vastuste pingpong. Kõigil neljal komisjoniliikmel oli kümme minutit küsimuste esitamiseks aega ja niimoodi kaks raundi. Teise ringi lõpuks oli mul keel täiesti vesti peal, tõik, et kaitsmine algas Zoomis minu ajaarvamise järgi kell pool kaheks õhtul (ajavahe mu ülikooliga USAs tublid kuus tundi), ei teinud asju just lihtsamaks. Aga kolm neljandikku komisjonist oli minu suhtes positiivselt ja sõbralikult meelestatud ja see viimane õnnetu neljandik - ainus komisjoni liige, kes minu jaoks täiesti võõras oli - sulas ka teise tunni lõpuks veidi üles. Huhh. Aga sellised asjad peavadki natuke rasked olema. Kui kõik ainult pead silitaks ja õlale patsutaks, ei oleks asi oma nime väärt.  

USA praktika on isevärki praktika. Seal on kombeks kaitsmise lõpus eksaminandile ette lugeda rida parandusi, mis palutakse lõputöösse sisse viia. Ma sain ka oma nimekirja kätte, aga ausalt öeldes on tegemist pigem kosmeetiliste kui sisuliste parandustega. Mul on kaks nädalat nende tegemiseks aega, üle poole päeva ei tohiks nendega pusimine aega võtta. Las see jääb järgmisse nädalasse.

Kaitsmisest on juba peagu nädal möödas, aga ma olen endiselt nagu siil udus. Kõik mu sees ja mu ümber on udune ja aeglane, mõtlemine teeb haiget ja mingit pingutust ette võtta ei suuda. Aju on nagu potitäis kartuliputru. Viimased kaks päeva on mul tekkinud tunne, et ma võin haigeks jääda - sellised asjad käivad vahel suure pingelangusega kaasas. Nii et mingeid ülevaid tundeid ei ole. Ainult kurnatus on. Aga loodan, et asi muutub, kui mitte enne, siis ehk juuli alguses, kui ma saan veel viimast korda lõpuaktusel istuda ja diplomituutut käes hoida. Koos tooga ja torukübaraga, nagu paps ütleb. :) 

Selline see kolmapäeva õhtu mul välja nägi. S, kullake, ehitas mulle kaitsmiseks terve kodustuudio. Must be love.

 --

Pärast kaht nädalat saime sel pühapäeval jälle oma vaba päeva nautida. Sel korral käisime Drottningholmi lossi vaatamas. Kuningas oli vist kodus, pakkis Eesti reisi jaoks kohvrit. Vahtkonna vahetus oli dramaatiliselt tseremoniaalne ja turistide hordid ei olnud veel kohale jõudnud. Väga ilus oli!

Lõpud

Elus on igasugu asju, mis otsa lõpevad. Teadagi.

Ma olen tegelenud viimasel ajal intensiivselt kahe lõpuga. Mõlema abstraktsuse aste on keskmisest suurem ehk mul on kuidagi keeruline neist ühe hoobiga ja lõpuni aru saada.

Esiteks juhtus aprilli alguses nii, et mu rasedus lõppes otsa, paraku kolmkümmend nädalat enne õiget aega. See on selline imelik olukord ja imelik kurbus, mis ei ole lõpuni konkreetne. Mõned asjad olid muidugi vägagi konkreetsed, vägagi füüsilised, aga see ettekujutus sellest, mis oleks võinud olla ja kes oleks võinud olla, oli siiski teataval määral abstraktne. Peamine asi, millest ma ilma jäin, oligi mu enda ettekujutus teistsugusest tulevikust. Mida sa teed, kui su ettekujutus millestki otsa saab?

Neile, kes selle uudise peale ära ehmusid, võin kinnitada - ei ole põhjust! Mu tervis tundub kõigiti korras olevat ja meel on jälle rõõmus. Ei ole mingit põhjust ega plaani tulevikule käega lüüa. Lihtsalt teadmine elu imest ja elu haprusest on teravam ja selgem kui enne.

[Selle blogi osa avaldamiseks küsisin S.-ilt luba. Lihtsalt mainin.]

Aga teine lõpp on hoopis teist masti, see tuleb koos fanfaaride ja lillevartega. Nimelt on mul kolmapäeval doktoritöö kaitsmine! Juhhei ja trallallaa! Tundub, et see pikk ja vaevane protsess on nüüd päriselt lõpusirgel. Rohkem kui viis aastat enda sundimist ja omaette nokitsemist hakkavad ometigi läbi saama. Ma olen alati mõtelnud, et imelik, et lõpetamised ja kraadid saavad nii suure tähelepanu osaliseks, kingitakse lilli ja tellitakse ülikondi ja tehakse pilte, samas kui õppimine ise on lootusetult ebaglamuurne tegevus. Need sajad - kui mitte tuhanded - tolmulõhnalised tunnid kusagil raamatukogu sügavuses on see aeg, millest mitte keegi ju midagi ei tea. Kedagi eriti ei huvita ka. Ise ainult sunnid ennast, hambad ristis. See vaev on nüüd läbi ja mul on selle üle väga hea meel. Nüüd on aeg glamuuriks haha! 

Loen veel paaniliselt oma tööd üle, sinna juurde hilisemaid teadusartikleid, et kolmapäeval mitte kõige rumalam välja paista. Loodan, et väga piinlik ei saa olema. 

See on mu viimane akadeemiline kraad, pandagu mu sõnu tähele. Nüüd, ma mõtlen, võiks äkki õppida süüa tegema? :) 

Pühapäev

Kuna S. töötab viis päeva nädalas kellast kellani ja minu laupäevad on tavaliselt tihkelt kogudusetööd täis, on meie ainsaks päris vabaks koosolemise päevaks pühapäev. Ma kaitsen neid pühapäevi kiivalt igasugu koosolekute ja asjatamiste eest. Ja ka lihtsalt vedelemise eest - tavaliselt on vedeletud päeva lõpus ikka kahju, et midagi toredamat ei teinud. 

S.-i ideaalne pühapäev on looduses, kaart, termos ja võileivad seljakotis. Minu ideaalseks pühapäevaks on tripp Stockholmi mõnda muuseumi või Fotografiskasse ja siis kindlapeale mõnda huvitavasse restorani. Aga kuna matkasaapad ja loodus tulevad nende järel kohe teisele kohale, siis meil mingeid pikemaid arutelusid pühapäeva veetmise osas tavaliselt ei teki. Loodus võidab Stockholmi suhtarvudega umbes 4:1. 

S. kõndis kibedal koroonaajal, kui tema töönädal oli tõmmatud kolme päeva peale, läbi kõik lähedal ja ka veidi kaugemal asuvad matkarajad. Täiesti süsteemselt. Nii teab ta iga kord, kuhu minna. Lisaks matkaradadele on meil viisaka auto- ja praamisõidu kaugusel ka Stockholmi saarestik, mis on minu meelest täiesti vaimustav koht. Nii et mul on giid ja matkajuht omast käest võtta - väga mugav!

Iga kord, kui me väikest matka teeme, läheb mul meelest ära, et siinne maastik on teine kui Eestis. Eriti rannikul. Mitte kusagil ei ole sileda maa peal promeneerimist, kogu aeg käib rada üles või alla, pind tihtipeale kaljune. Ma tavaliselt hakkan ennast neljanda-viienda kilomeetri peal kiruma, et kuidas ma jälle ära unustasin! Miks nii raske on?! Aga siis tulevad reipalt kõnnikeppidega vehkivad seeniorid või väikelastega pered vastu, ütlevad hej ja ma võtan ennast jälle kokku.  

Siin on pisitilluke pildivalik meie matkadest möödunud aasta jooksul: