Häid sõnu

Ma tegin natuke aega tagasi väikese sotsiaalse eksperimendi. 

See algas täiesti juhuslikult. Ühel päeval nägin Rootsi Raadio FB lehel postitust, mis reklaamis üht nende saadet - nad olid teinud pikema ja põhjalikuma programmi Arvo Pärdist ja tema muusikast. Kommenteerijaid postituse all oli üsna palju, suur hulk neist stiilis "Aa jaa, see on ju see "Spiegel im Spiegeli" autor." Mul ajavad need Spiegel im Spiegeli postitused alati harja punaseks - kui sa A. P. muusikast rohkem tead, siis sa sellist kommentaari ju ei kirjuta, aga kui teadki ainult üht lugu, siis milleks oma ignorantsust maailmaga jagada? Nagu A. P. oleks mingi ühehitimees.  

Anyway. Ma võtsin siis ette ja kirjutasin vastukaaluks oma kogemusest A. P. muusikaga veidi pikemalt. Mu suureks üllatuseks sai mu kommentaar lühikese ajaga 40+ laiki (selline dopamiinilaks). Ja siis ma mõtlesingi - peaks tegema sellise kampaania, et kirjutaks sotsiaalmeedias artiklite alla ainult häid kommentaare. Või positiivseid sõnumeid üldisemalt - ükskõik kellele.

Mõeldud, tehtud. Võtsin oma eesmärgiks saata iga päev vähemalt üks heatahtlik ja soe sõnum.

Jaksasin oma eksperimendil umbes kuu aega sooja sees hoida, siis tuli muu elu (loe: külalised) mühinal peale ja mul ei olnud võimalust enam regulaarselt arvuti taga istuda. 

Aga need kuu aega olid väga ägedad. Ma kirjutasin igasugu kommentaare igasugu artiklite alla. Ma saatsin sünnipäevalastele pikemaid sünnipäevaõnnitlusi (need 'hbd' ja 'põs' õnnitlused teevad mind siiani täiesti nõutuks). Ma kirjutasin paarile vanale sõbrale, kellega polnud enam aastaid suhelnud. Ma tänasin tuntud kokka suurepärase retsepti eest. Ma saatsin lähedastele sõpradele sõnumeid küsimusega, kas nende elus on midagi, mille eest võiksin palvetada.

Mida ma oma eksperimendist õppisin? Esiteks seda, et netis mõne ajaleheartikli all kommentaariumi lahti lüües on minu eelduseks see, et seal pritsitakse ainult sappi ja õelutsetakse. Märkasin üllatusega, kui normaalseks olen hakanud negatiivset meediaruumi pidama - ja tundsin end mõnel korral positiivset kommentaari kirjutades natuke nagu imelikuna. Et teeb arvuti lahti ja loeb artiklit, selleks et hästi ütelda? Mis tal viga on? Liiga palju on meie ümber negatiivsuse aure, liiga palju. 

Teiseks olen avastanud, et kuigi ühe-kommentaari-eksperiment sai läbi, tulevad head sõnad nüüd kuidagi lihtsamalt üle mu klaviatuuri. Ma märkan hästi ütlemise võimalusi paremini. Nagu mingi muskel oleks tugevamaks saanud.

Eile võtsin tänuga vastu kõik head sünnipäevaõnnitlused (ma sain jälle 26!), mis sõnumi, meili või videokõne teel minuni jõudsid. Aitäh, armsad sõbrad. Väga tore ja kõnekas oli oma erilisel päeval olla heade sõnade torujuhtme teises otsas, saaja pool. Jälle pidin tõdema - meil kõigil läheb positiivseid sõnu nii väga vaja. Hing joob neid nagu parkunud põllupeenar vihmavett. 

Mis oleks, kui teeks tervest alanud eluaastast heade sõnade aasta?

--

Avastasime, et lapsel pole õnneks muud vaja kui 2-eurost pihustipudelit:

Areng

Areng toimub.

Lucas on oma arengus selgelt järgmisele astmele jõudnud. Nüüd on tal kätte jõudnud päris asjade tegemise aeg. Õnneks mitte veel ise tegemise oma (ta on toidupoes käruga manööverdades ainult paar korda mu käe eemale lükanud, kui olen tahtnud teda aidata), aga selgelt päris asjade tegemise juures kaasas olemise oma. Kui supp keeb, siis peab tema saama kulpi liigutada; kui emme kammib juukseid, peab tema ka kammiga paar kraapsu tegema; pärast üht tõsisemat vannitoakoristust käis ta mitu päeva lapiga mööda seinu vehkimas; kui keegi istub arvuti taga, tahab tema ka hiirega klõpsida ja klaviatuuri peal taguda. Telefoni kraapsimine ja kõrva ääres hoidmine on selge. Oma mässut oskab prügikasti panna, klotse oskab ka kokku korjata (kuigi oskamine ja tahtmine on kaks eri asja). Kui ma ükskord talle näitasin, kus on vetsupaberirullid ja kuhu need käivad, siis järgmisel hetkel nägi asi vannitoas välja nii:

Liigne agarus

Sõnu on hakanud ka järgemööda tulema ja minu suureks (salajaseks) rõõmuks peaaegu kõik eestikeelsed. Kõige tähtsamad asjad on igatahes nüüd selged: auto, buss ja lennuk (ehk siis apa, bsss ja lee-lee), siis veel lamp ja täht (ampa ja tähh), lisaks igasugused muud ja määd. On kaks kohta, kus mulle tundub, et ta ei suuda ära otsustada, mida öelda: tema mämmä võib olla kas emme või mamma, ja tema teehh võib olla kas aitäh või tack. Aga võib ju olla, et ta ise teab täpselt, lihtsalt meil on tõlkeprobleemid. 

Vanaema ja vanaisaga pardirallil

Mul on ka toimunud üks suur professionaalne (arengu)hüpe. Lugu oli nii, et saatsin jaanuari alguses oma jutlusekogumiku ingliskeelse teksti kahele suurele adventkoguduse kirjastusele. Mõtlesin, et midagi ma ju sellest ei kaota, võidu potentsiaal on aga täitsa olemas. Ühest kohast ei saanud ma mingit vastust, aga teisest - Stanborough Pressist Inglismaal - tuli kiiresti vastus. Üks toimetajaproua võttis minuga ühendust, et tundub huvitav projekt, aga toimetuskolleegiumi koosolek toimub alles veebruaris ja siis räägime, arutame, vaatame. Hoiatas mind, et esialgsest positiivsest vastusest hoolimata võib raamatu väljaandmine võtta aega aasta-poolteist, sest neil on kogu aeg asju töös ja vahel torgatakse mõni strateegiliselt olulisem raamat järjekorras ettepoole, nii et tagumised peavad veidi kauem ootama. Mul ei olnud selle vastu midagi, sest raamatu valmimise ootamine on ju lõpuks ikka palju mõttekam kui käsikirja vedelemine minu arvutis. 

Umbes kuu aega tagasi saime toimetajaprouaga jälle Zoomis kokku ja ta teatas mulle, et kolleegium näitas rõõmuga rohelist tuld - lööme käed! - ja et kuna novembris on Montenegros toimumas Euroopa piirkonna naispastorite kogunemine, siis nad lükkavad mu raamatu järjekorras ettepoole ja annavad novembriks välja, sest seal oleks väga paslik seda esitleda. Ma tänasin teda malbelt naeratades, aga nii kui Zoom kinni läks, lõime koos Samueliga ühe korraliku rõõmutantsu lahti, huilgamine pealekaubaks.

Täna sai pika ootamise peale lõpuks leping sõlmitud. Allkirjad on all ja kaup koos - "A Thousand Small Choices" tuleb poole aasta pärast trükist. Selline rõõm! 

Muidu ootame kevadet ja siis suve. Väga oleks vaja Eestisse tulla. 

Raamatuaasta

2025. aasta oli Eestis raamatuaasta. Mul oli ka.

Aasta esimene pool oli muidugi ikaldus, aga teises pooles hakkas jälle raamatute lugemise rütm tagasi tulema. Tähelepanuaken oli alguses küll väga ahtake, lugesin vist viie minuti kaupa ja muude toimetuste vahele, nii et teinekord pidin tõsiselt pingutama, et meelde tuletada, millest jutt oli ja kuhu olin omadega jõudnud. Aga nüüd sügise poole on tähelepanuvõimekus järjest kasvanud ja vahel, kui L. on juba ööunne jäänud, luban endale ühe mõnusa lugemistunnikese (tavaliselt küll nõude pesemise arvelt...).  

Mu märkmik, kuhu kõik olulised asjad kirja saavad, väidab, et sel aastal olen läbi lugenud 17 raamatut, 18. raamat jääb aasta mõttes pooleli, seda ma enne homset õhtut läbi ei saa. 

Loetud raamatuid oma peas järjekorda sättides ei ole küll kellelegi üllatuseks, et sinna kõige teravamasse tippu jõuavad ikka peamiselt memuaarid. Amin Maaloufi memuaarid "Origins" oli vist kõige liigutavam, praegu pooleli olev Amos Ozi mälestusteraamat "A Tale of Love and Darkness" meeldib mulle ka väga-väga.

Teiseks raamatuaasta mündipooleks on muidugi mu enda raamatu väljaandmine. Mul on hea meel, et see töö sai kevadeks tehtud ja veelgi suurem heameel kõigist soojadest ja positiivsetest kommentaaridest, mida olen viimase poole aasta jooksul saanud. Kõige toredam tagasiside on tulnud inimestelt, kellelt ma seda üldse oodata ei osanud. Väga suur rõõm on, et inimesed, kes tavaliselt kiriku uksest sisse ei astu, on ometi valmis raamatu sisse piiluma. Tean ka seda, et mu jutluseid on ette loetud jumalateenistusel - vähemalt ühe korra adventkoguduses ja ühe korra luteri koguduses. Selline au! :D

Rootsi adventkoguduse kirjastuskomisjon luges möödunud suvel mu raamatu puist tehisarutõlget inglise keelde. See oli ainus viis, kuidas nad said raamatu sisuga tutvuda, et selle potentsiaalse väljaandmise üle mõtiskleda. Paarilt komisjoni liikmelt tuli kommentaar, et raamat võiks olla pikem, aga muidu näitasid kõik rohelist tuld ja oktoobri lõpus tuli rõõmustav uudis selle kohta, et Rootsi unioon võtab mu raamatu tõlkimise ja väljaandmise töösse. Kirjutasin siis tagasiside tuules kolm jutlust juurde; praegu on tekst tõlkija käes. Kujundaja-neiu läheb paari kuu pärast emapuhkusele ja minu eesmärk on enne seda temaga raamatu kujundus paika saada, et väljaandmine asjatult venima ei jääks. Nii et on lootust, et järgmise aasta esimeses pooles saan käes hoida oma raamatu rootsikeelset tõlget. Mu onupoeg, kellega mõni aeg tagasi raamatute kirjastamise teemal rääkisime, naeris, et no siis sa võid oma CV-sse kirjutada international author. Nali naljaks, aga ikka on ju hea meel, kui raamat levib ja lugejaid leidub.   

Unistus on järgmiseks leida ka ingliskeelne kirjastaja, aga selle koha peal lõpeb mu mõistus ja lõpevad kontaktid otsa; mul ei ole aimugi, kelle ukse taha ma peaksin selle küsimusega koputama minema. Aga ehk antakse ka selles asjas tarkust ja taevast juhatust! 

Aga peamiselt loeme siin endiselt "kutsu teeb auh-auh" raamatuid. Tahaks juba Astrid Lindgreni juurde jõuda, aga sellega peame veel paar aastat ootama. 

Head uut aastat, armsad sõbrad! Et uude aastasse mahuks palju häid inimesi ja raamatuid! ❤

Tiliseb-tiliseb

Nüüd on suur jõulukiire läbi. Või noh, meil pole siin ju tegelikult kiire olnudki; me tiksume jätkuvalt oma tasases ja koduses rütmis. Aga see kiire-tunne tuleb arvatavasti sellest, et koguduses on enne jõule väga palju toimunud. See tekitab kuidagi tunde, et elutempo on olnud tavapärasest kiirem.

Nad on siin Ekebyholmi koguduses erakordselt tublid; ma juba mitmendat aastat vaatan ja imestan, et kui palju nad jõuavad. Heategevusega tegeletakse ohtralt ja niisama koosolemist on ka palju. Selles detsembris on siin näiteks olnud heategevuslik jõululaat; siis toimus kohaliku linnakese jõululaat, kus meil oli väike raamatulett väljas ja koor laulis jõululaule; koguduse seeniorite jõululõunale oli mind kutsutud mõtisklust tegema; ja lõpuks pakuti eelmisel laupäeval jõulujumalateenistuse eel kõigile hommikusööki - oma 60 inimesel söödeti kõht riisipudruga täis. Heategevuslik jõululaat oli ikka väga suur ja tõsine ettevõtmine, siis käis küpsetamine ja jõulupärgade tegemine ikka pikalt ja suure hooga. Suur oli rõõm, kui kuulsime, et kõige müügist ja niisama annetustest koguti enam kui 5000 eurot adventkoguduse katastroofiabi organisatsioonile. Mingis mõttes on selle peale lihtne öelda, et mis neil siin viga, rahval on ju raha. Eks ole ka, aga peamine, mida inimesed annetavad, on ju tegelikult aeg. Ja seda ei ole siin üldse mitte rohkem kui kusagil mujal. Et inimesed tahavad tulla kokku, lossi ära kaunistada, igasugu loosimänge korraldada, terve päeva külastajatele suppi ja fika't pakkuda, raha eest piparkooke kaunistada, küpsetada ja kududa ja pärast hirmsa hooga poole ööni koristada - see on väga muljetavaldav. Tore ja tegus kogudus on, sellise ühtehoidva vaimuga.  

Kui koguduse üritused välja arvata, oleme peamiselt kodused olnud. Samuel on natuke puhkust võtnud ja niimoodi koos riiklike puhkepäevadega saab ta päris pikalt lebotada. Nii on väga mõnus - ma olen tänulik!

Nädala alguses panime ühel päeval oma elutuppa fotostuudio üles ja tegime Lucasest mõned ilupildid. Olime selle kõigega väga hilja peale jäänud - paberkaarte ei jõudnudki trükkida. Aga tore oli ikka ja üleüldse, parem Hilja kui Salme. Kraamisime terve elutoa mööbli ühte toa nurka hunnikusse, S. pani oma tuled ja viled püsti ja siis sättisime L.-i kõige keskele kaadrisse. Või noh, ma jooksin naha märjaks, et teda kogu aeg õige koha peale tassida. Pärast kraamisime jälle stuudio kokku ja panime elutoa püsti. Kokku võttis see oma pool päeva, aga kuna see päev juhtus olema emme 12. surma-aastapäev, siis ma olin selle lisatoimetamise eest tänulik. Polnud aega niisama aknast välja vaadata.

Nüüd me käime aeg-ajalt arvutist pilte piilumas, ahhetame ja ohhetame ja arutame omavahel, et kuidas see laps meil küll nii hästi välja kukkus.

Head pühadevahet ja ilusat aasta lõppu!

Hurraa!

Meie jõmm sai eile üheaastaseks, hurraa! Terve eilse päeva oli mul kuidagi ülev tunne - mõtleks, me kõik oleme selle aasta üle elanud! On olnud hetki, mil üleelamine ei olnud üldsegi iseenesestmõistetav. 

Praegu on kuidagi väga mõnus aeg. Laps ei ole suur, vastu veel ei haugu, samas pole enam vaja pidevalt kussutada. On selline väike nummikene, kes seletab midagi pudikeeles ja käib mind kogu aeg kallistamas. 

Eelmisel nädalal, minule üsnagi ootamatult, võttis L. ette ja hakkas kõndima. Ühel õhtul tegi paar äbarikku sammu, ma mõtlesin, et äkki on lihtsalt juhus. Aga siis magas öö ära - aju pidi küll kõik see aeg hirmsa hooga tööd tegema -, ärkas hommikul üles ja hakkaski käima. Nüüd on ta nädalapäevad oma tehnikat lihvinud, nüüd saab põrandalt juba ilma toeta üles. Kui väljas jalutamas käime, siis kakskümmend meetrit enne kodu tõstan ta vankrist välja ja lasen tal vankrit lükata. Muudkui lükkab ja nohiseb.

Ma kohe ei tea, kuidas see möödunud aasta lühidalt kokku võtta. Nii palju on juhtunud, nii palju on kogetud. Inimvõimete piire on hetkiti saanud kompida. Inimeseks olemise valu ja rõõm on suuremad kui kunagi varem. Me, lapsevanemad, oleme ennast teineteisele näidanud kõige paremast ja kõige halvemast küljest. L. näitab ennast üldiselt kõige paremast küljest - ta on rahulik ja rõõmus, inimene, kellega on siiralt mõnus koos olla. Meil käis möödunud laupäeval üks meie kogudust külastav inimene lõunal. Talle hirmsasti meeldib L. ja ta nii toredasti ütles, et kui mõnel teisel lapsel on kogu aeg selline nägu, et mis pättust saaks nüüd teha, siis L.-l pole üldse pättuse nägu ega tegu. Ma kohe mõtlesin selle üle pärast järele - väga tabavalt öeldud! Oleks, et nii jääkski.

Me oleme möödunud aastal S.-iga veel ühe huvitava eksperimendi võrra rikkamaks saanud. Rootsi vanemahüvitise süsteem on väga paindlik ja samas üsna keeruline; oleme katsunud kõigele pihta saada. Kui ei ole õnnestunud, oleme teiste lastega perede vanematelt abi küsinud - nad teavad täpselt, kuidas süsteem enda kasuks tööle panna. Üks siinseid iseärasusi on, et vanemahüvitise väljavõtmisega võib aasta jagu viivitada. Et oledki lihtsalt lapsega kodus ilma, et mingit raha selle eest saad. Aga hiljemalt esimesel sünnipäeval tuleb hakata raha välja võtma, muidu muutuvad seal mingid koefitsendid ja hüvitis muutub väiksemaks (sest hüvitis on ju seotud minu palganumbriga). Rahatuse plusspool on muidugi see, et nii on võimalik vanemapuhkus aasta võrra pikemaks venitada. Täpselt nii me tegimegi - ma olin esimese aasta ilma igasuguse riigi toeta kodus ja tänasest hakkas vanemahüvitis tiksuma - 480 päeva. Mul on hea meel, et me nii otsustasime - mitte ainult sellepärast, et ma saan niimoodi pikemalt töölt eemal olla, vaid ka sellepärast, et me oleme endale kogemuslikult ära tõestanud, et saame hakkama ka ühe tagasihoidliku palgaga. Midagi me ei larista, ostame peamiselt ainult toitu ja diislit. Reisil pole käinud, auto pole õnneks katki läinud ega hambad suust välja kukkunud. Lapse riided on koguduses kümnendal tiirul ja lähevad meist jälle järgmisesse perre edasi. Mulle läheb see tagasihoidlikult elamise eksperiment väga korda - hea on teada, et saame hakkama. Väga suur abi on sellest, kui su kõrval elav inimene on rahaasjades nii hoolas ja mõistlik - S. väidab, et ta on eelmise aasta jooksul isegi natuke kõrvale saanud panna. Kuidas ta seda on teinud, ma küll ei tea. Täna on muidugi selline tunne, et raha jälle voolab - me võime vahel vist isegi kohvikusse minna, haha! 

L. huvi maailma vastu järjest suureneb, teda jätkub igale poole ja kõik, mis vähegi kätte satub, tuleb põrandale laiali laotada. Tema praegused lemmikasjad on sellised: lambid; kõik, millel on numbritabloo ja suured nupud ja mis undavad (pesumasin, nõudepesumasin, mikro, õhufritüür jne); telekapuldid; telefonid; telefonilaadijad ja muud juhtmed; absoluutselt kõik, mis vähegi köögikappidest kätte saab; autod. Tuleb vist üks mehine mees. 

Mul on väike unistus jõuludeks päris kuusk tuppa tuua ja ära ehtida. Aga võib-olla ei ole üheaastasega - ükskõik kui mõistlikuga - kõige targem mõte. Äkki tuleks aasta või paar veel oodata? 

Juurvili - inimene

Nädala eest sai jõmm üheksakuuseks. 

Me pidasime kaks õhtut tagasi magamajäämise street fight'i ja kuna see ei ole üldse tema moodi niimoodi õhtul piriseda, siis ma muidugi guugeldasin seda asja. Tark mees taskus teadis öelda, et üheksanda elukuu uneprobleemid on võrdlemisi tavalised. Et tegemist on ühega nendest arenguspurtidest, millega aju ei saa alati hästi toime ja mille tõttu on uni tihti häiritud. Selle peale pidin ma nõustuma, et tõepoolest, praegu tundub käes olevat üks selline aktiivne arengufaas, kus edasiminek toimub suurte hüpetega.

Mul on peas selline skaala: juurvili - inimene. Vastsündinu on ikka täitsa juurvili. Ja inimene on minu jaoks laps, kes juba räägib ja arvab maailmast midagi. Me oleme seal poole peal, mulle tundub. Ma ei tea, mis tema väikeses peas toimub (kuidas saab mõelda mitteverbaalseid mõtteid, kui keelt veel ei ole?), aga ta ilmselgelt juba mõtleb ja tahab ja eelistab.

Näiteks täna hommikul. Meil on kontoritoas laua all kuhi plaate ja CD-sid (sest kolimine ei lõpe kunagi otsa), mis teda hirmsasti huvitavad ja mida ta ahistamas käib. Kaks korda tõstsin ta tagasi elutuppa, aga jätsin kontori ukse lahti; kolmandal korral panin ukse kinni. Aitab. Selle peale istus ta ukse taga, patsutas ust ja kurtis valju häälega. On täiesti ilmselge, et tal on tekkinud mõte ja eesmärk ja ta saab aru, et keegi on teda takistanud. Viis kuud tagasi, skaalal tükk maad juurvilja otsa pool, poleks ta ukse kinni panemisest tuhkagi arvanud. Aga nüüd, näed, arvab.  

See on minu jaoks tohutult põnev. See arengu jälgimine. Ma ei ole ju kunagi varem ühegi väikelapsega niimoodi päevast päeva koos olnud. Aga nüüd ma kohe märkan, kui miski on teistmoodi, kui mingi teosamm - või tiigrihüpe - on arengus toimunud. Imeliselt põnev.

Mis meie viimase aja suuremad sammud siis on? Esiteks see, et mobiilsust on väga palju juurde tulnud. Käpuliasendist tuleb nüüd ilusti istuma (ja tagasi). Roomab ka - kuigi päris klassikaline roomamine see pole. Ta rohkem nagu hüppab kõhu peal edasi. Aga kiire on, sunnik. Natukene on tähelepanu mujal ja juba on ta mingeid lambijuhtmeid sikutamas või köögilaua all taburetiga lõgistamas. Teine suur asi on see, et meie potitreening kannab järjest ilusamaid (haisvamaid) vilju. Just eile oli uudistes nupuke, et rootsi lapsed on maailmas ühed viimased, kes mähkmetest vabaks saavad. Ma olen selle peale päris palju mõelnud. Mähkmetööstus - Big Nappy - on ilmselgelt kõik nii ära timminud, et vanemate motti potiga jännata võimalikult madalal hoida. Tänapäeva mähkmed on lihtsalt NII mugavad. Sa ei pea mitte midagi pesema ega nööril kuivatama ega kokku voltima ega kappi riiulisse panema - ehk teisisõnu, neid orasid, mis sind vanemana torgiks ja innustaks potitreeninguga alustama, peaaegu ei olegi. Õnneks S. oli hakkajam kui mina ja viitsis selle raske alguse ette võtta. Alguses on see ju lapsele täiesti arusaamatu, miks ta peab palja peega mingi poti peal istuma. Kaks esimest korda tuli ikka nutt peale. Aga siis hakkas järjest libedamalt minema. Nüüd ta istub hea meelega poti peal iga kord, kui üles ärkab. Mähkmete arv, mis ööpäevas kasutusse lähevad, on nüüd varasemaga võrreldes umbes poole peale kukkunud. Kolmandaks - plaksutab. Neljandaks - naeratab kõigi viie hambaga. Viiendaks - üldine huvi maailma vastu on märgatavalt kasvanud. Autod, linnud ja teised lapsed on praegu huviedetabeli tipus.  

Siin üks pilt tema igapäevasest trennist. Raske töö see inimeseks kasvamine.

Ja mina sain pika hoovõtu lõpuks isegi lillepoes käidud:

Maaelu

Me andsime täna oma vana korteri võtmed omanikule tagasi ja panime ühe eluetapi ukse enda järel kinni. 

Emotsioone on palju ja mitmesuguseid. Hoolimata sellest, et elasime tolles korteris ainult lühikest aega, on sealt väga eredad mälestused hinge jäänud. Kolisime sinna sisse ju oktoobri keskpaiku ehk siis kolm nädalat enne Lucase sündimist... Kõik need unetud ööd ja rõõmsad päevad jäid meist sinna kuidagi maha. Nüüd tuleb uues kohas jälle otsast peale alustada - seda meenutuste treimise ja mälestuste loomise tööd. 

Kolimine ise on muidugi täiesti õudne - sodi ja koli ja tolm ja tüütus. Siin mõned nädalad tagasi käis mul kett ikka täitsa maha. No kui palju peab ühel inimesel (või kolmel) asju olema! Ja meil ei ole neid ju tegelikult üldse palju. Meil ole ju mingeid vanu konkusid, kuhu järjest asju ladustada, me ei ole ju aastakümneid samas kohas kultuurikihti kasvatanud. Aga ikka saab lõpuks palju ja ikka saab mingil hetkel jaks otsa. Nüüd oleme muidugi koerast üle, aga ma kahtlustan, et see saba venib ka päris pikaks. Maja on juba sellises konditsioonis, et enam ei ole vaja kahe karguga kastidest üle hüpata, aga millal me viimistlemiseni jõuame... millal maalid ja fotod seina saavad ja kardinad akendele ette ja uued toataimed lillepoest aknalauale... Kui keegi teab, kus motti müüakse, andke palun teada, ma ostaks paar kilo.  

Esimene päev uues kohas

Sodi sodiks, aga meie uue raamatukapiga olen küll hiiglama rahul - see on tõeline kunsttükk! Ja Samuel on IKEA kappide kokkumonteerimise meister! Mmuahh!

Aga nüüd oleme siis maaeluga algust teinud. Ilma naljata - kolisime küll sama tänava teise otsa, aga vahe on täiesti tuntav. Nüüd on meil uks, mis otse elutoast terrassile viib. Ja terrassi servast algab ilus suur muruplats. Nii et kokkupuuteid loodusega on kohe tublisti rohkem. Selle esimese paari nädala jooksul oleme näiteks tutvust teinud selliste tegelastega:

- nastik Suzi, kes õnneks kartis mind natuke rohkem kui mina teda ja kolis üsna kiiresti meie kuuri tagant lauahunnikust minema

- külakassid

- robotmuruniiduk

- linavästrikupere, kelle jaoks on meie terrass peamine toidulaud

- hiigelsuur ronk, kes nädala jagu küla peal ringi kõndis ja almuseid palus (talle keelati süüa anda, nii et ta lendas lõpuks pettunult minema)

- siil

Selle siiliga oli meil siin üks öö kohe päris maadlemist. Sellega, et miski öösel väljas natuke krõbistab, olin juba harjunud, seda enam, et terrassiuks oli suure leitsakuga pidevalt lahti. Aga sellega, et siiliproua (või -härra) tahaks meile ühel öösel päriselt sisse tungida, ei olnud me arvestanud. See oli kella poole kahe paiku, kui krõbin hakkas selgelt kostma meie sodise kontoritoa nurgast ja selle peale sain ma päris korraliku kreepsu. Meil läks ikka tükk aega, et väheke ehmunud siil jälle välja juhatada.

Aga mu suureks lemmikuks on juba saanud külatagune mets. Imeliselt ilus mets imeliselt ilusate mustikatega. Olen sinna paar korda pangega jõudnud ja loodan, et jõuan veel. Samuel pole marjakorjamisest nii väga huvitatud, aga mulle on seda metsa koos vaikuse ja päikesega väga vaja. Kogu aeg kisub tagasi. Ja mis saaks olla parem kui kohupiim värskete metsamustikatega! 

Nii et elagu (maa)elu!

Ta liigub siiski!

Vahepeal on nii palju juhtunud ja mu blogimise jõud on raugenud, nii et ma enam ei tea, kus jutujärjel sabast kinni saada.

Aprilli lõpus käisime paar päeva Eestis ja andsime mu raamatu ametlikult välja, juuni alguses olime ühe päeva Ahvenamaal, mais tähistasime mu juubelisünnipäeva, eelmisel nädalal pidas adventkoguduse Rootsi unioon maha oma peakoosoleku, kus Samuel vastutas ülekannete ja tehnilise poole eest. Aga muidu oleme olnud suuremalt jaolt kodused ja toimetanud siin oma toimetusi. Ootame juulit ja Samueli puhkust.

Lucas kasvab hirmsa mühinaga. Ta on nüüd seitse kuud täis. Ma arvan, et viimaste nädalate kõige suurem arenguhüpe on olnud see, et ta on hakanud eesmärgipäraselt ringi liikuma. See näeb natuke naljakas välja - edasi ta ju ei oska veel roomata / käputada, aga tagurdamine on tal väga hästi selgeks saanud. Eriti libeda põranda peal. Muudkui lükkab endale kätega hoogu ja libistab ennast kõhu peal edasi - või noh, tagasi. Paari päeva eest hakkas ta täiesti ootamatult ka planking'uga tegelema; hoiab ennast varbaotste ja käte peal päris ilusas plangus. See mobiilsus on midagi, millega ma pean kohe harjuma - see aeg, kus ta paigal püsis ja kus ma ei pidanud tal kogu aeg silma peal hoidma, on nüüd igatahes läbi saamas. Ta tagurdab ennast vahel elutoas kapi või köögis tooli alla kinni nii, et teda tuleb sealt ära päästmas käia. Eelmisel nädalal hakkisin supi tarvis köögivilju, kui ta oli ennast vaikselt esikusse libistanud ja lutsutas Samueli kinga paelu - ma väga loodan, et talda ei lakkunud. Põrandalampide juhtmed jäävad ette. Esikukapi alumise sahtliga saab juba lõgistada. Alumiselt kapiriiulilt saab klassikalise muusika plaate välja sikutada. Tuleb ikka ja jälle üle vaadata, ega põrandale ühtegi väikest jubinat ega tühja kilekotti pole kukkunud. Mees liigub!

Toiduseikluste maailmas läheb meil ka väga hästi. Targemad inimesed siin räägivad, et mida rohkem ja varem erinevat toidutekstuuri ja erinevaid söömise viise lapsele tutvustada, seda paremini pärast sööb. Nii et me oleme siin igasugu asju katsetanud - eelmine nädal oli meil näiteks K-tähe nädal, kui proovisime esimest korda kinoad ja kõrvitsat. M-täht on meil siiani muidugi kõige suurem lemmik - muna ja mustikad ja mango. Mmmm! Suuremalt jaolt toidan teda lusikaga ise, aga järjest rohkem annan talle ka näputoitu, jupi avokaadot või brokolit või omletti, vahel lasen tal pudru või jogurtiga lödistada. Pärast on muidugi kõik kohad laga täis, aga õilsa eesmärgi nimel kannatan selle välja. Kõige hullemad on olnud need hetked, kui ta topib oma suu toitu täis ja hakkab siis öökima - hirm lämbumise ees on ikka õudne! Aga mulle tundub, et seda öök-ööki hakkab nüüd järjest vähemaks jääma. Praadisin talle täna hommikul porgandi-lillkapsa kotletikesi ja ta sai nende söömisega eeskujulikult hakkama. 

Muudest teemadest ületab uudistekünnise vast see, et me hakkame juulis kolima. Mingis mõttes on tegu täiesti mõttetu ettevõtmisega, sest me kolime siin oma tikutopsikülas 200 m edasi. Ruutmeetrite arvult on see uus majake meie praeguse korteriga täpselt sama suur. Nii et milleks siis pingutada? Esiteks sellepärast, et saame teiselt korruselt esimesele korrusele, väikesesse ridaelamuboksi. Ja teiseks saame endale päris suure murulapiga aiakese. Vot see viimane asi oligi see, mis mind pani kolimise kasuks otsustama - ma nii väga tahan tagaukse lahti teha ja lapse õue lasta, kus ta saab ise olla ja tegutseda. Peame plaani paar õunapuud ja mustasõstrapõõsast istutada. Aa jaa, maja omanikeks juhtuvad olema Samueli ema-isa haha! Sellepärast siis see istutamise jutt. Muidu võõralt üürides seda juttu ju ei räägiks. 

Ema-isa majakeses elanud pere kolis sealt eelmise nädala lõpus välja (ja läks tagasi kodumaale Leetu), nii et me saime juba võtmed kätte, olgugi et oma korterit üürime juuli lõpuni. Eile oli mul vaja arvuti taga tööd teha (toimetan üht raamatut) ja kuna S. oli pärast eelmise nädala ületunde endale vaba päeva võtnud, saatsin ta lapsega õue. Ta ütles, et hakkab juba kuurikraami kolima. Õhtul läksin vaatama - oligi meie kuurikonku tühi! Küsisin, et kuidas tal õnnestus niimoodi asju tänava teise otsa tassida, kui ta oli lapsevankriga väljas. Ta ütles, et ah, kuhjasin asjad vankris Lucasele peale ja muudkui kõndisin edasi-tagasi. Õnneks või kahjuks ma ei näinud, kuidas see välja nägi. Igatahes oleme vast esimesed inimesed, kes kasutavad kolimiseks mitte kastiautot või järelkäru, vaid lapsevankrit!

Muidu tunneme rõõmu suvesoojast, pikkadest päevadest ja linnulaulust.

 

Toidukatsetusi

Täna natukene toidujuttu.

See, et Skandinaavias on inimestel tohutult erinevaid toidutalumatusi, on ju ammu teada. Mu äiapapa on 40 aastat koolikokana töötanud ja tema ütleb, et selle ajaga on pilt täielikult muutunud. Kunagi oli umbes kolm õpilast kooli peal, kellel oli tarvis erimenüüd, nüüd on vähemalt kahel kolmandikul koolilastest üks või teine toiduhäda. Praegu on J. juba pensionil, aga eelmisel suvel käis ta ühes muusikalaagris toitu valmistamas. Ükspäev astusime Ekebyholmi lossi köögist läbi, et talle tere öelda; ta laiutas käsi ja näitas meile köögiuksele teibitud nimekirja asjadest, mida erinevad laagrilised ei saanud (või mõnel juhul vist ei tahtnud) süüa. No oma kümme asja oli seal nimekirjas kindlasti - ma ei tea, mis võluväge ta kasutas, et laagrilised kõik ära toita. Ma oleks neile vist vee vahule kloppinud ja seda pakkunud.   

Kui nüüd Lucas sündis ja meie pereõde esimest koduvisiiti tegi, siis ühe asjana küsis ta kohe - millised allergiad ja talumatused teil on? Mul, vanal nõukaaja lapsel, pole ühtegi, aga Samueli allergiate nimekiri on pikk ja lohisev. Seepeale seletas õde, et nüüd on suund selline, et allergeenide andmisega lapsele alustatakse võimalikult vara. Saatis meile isegi paar teadusartikli linki. Ja tõesti, meie Karolinskas ja Oslo ülikoolis on uuringud näidanud, et varane allergeenide tutvustamine lapsele annab väga häid tulemusi ja hoiab ära hilisemaid toidutalumatusi. 

Ütles, et nii kui Lucas saab kolmekuuseks, alustame kohe munaga.

Mul võttis ikka esimese hooga ehmatusest hinge kinni, aga täpselt nii oligi. Oleme pereõe juhendamisel teinud algust selliste asjadega: kolmekuuseks saades esimesel nädalal üle päeva keedumuna, teisel nädalal sellele lisaks pähklivõi(!), kolmandal nädalal nisujahu ja neljandal laktoosiga piimatoode. Natukene lusikaotsa jagu ja rinnapiimaga segamini.

Nüüd me oleme viiendaks elukuuks sellega nii harjunud, et ma ei kergita enam kulmukarvagi. Pean ainult meeles pidama, mis päev on. Et kas täna on muna ja piima päev või hoopis pähklivõi ja nisujahu päev. Vahel on segi ka läinud ja paaril korral vist isegi ununenud, aga siis korjame ennast jälle ree peale ja läheme edasi.  

Eile sai jõmmkärakas viiekuuseks; üleeile õhtul tõi Samuel naabrite poolt nende jaoks kasutuks muutunud tite köögitooli. Ja sünnipäeva tähistamiseks tundus, et võiks hakata tasapisi lisatoiduga algust tegema. Esimest korda siis keetsin ja püreestasin porgandit ja kuna oli piimapäev, siis panin paar killukest maitsestamata taluvõid juurde. Tops oli sekunditega tühi - ainult anna aga veel! Täna segasin porgandipüree hulka natuke keedumuna (nagu porgandipirukas!) ja seegi läks hästi kaubaks. Väga põnev on näha, mis tulevikus saab ja kas see varane exposure tõesti end ära tasub. 

Dokumenteerisin eile meie toidukatsetusi. Ikka väheke julgem süüa, kui Konn on ligi. :)

Mikro ja makro

Mõtlen elu erinevatele tasanditele ja sellele, kuidas nad on viimastel kuudel muutunud.

Esimene, võib-olla see kõige mikrom tasand on see, et last ei pea enam kogu aeg süles hoidma ehk siis mingi ihulik iseseisvus on minu jaoks hakanud tagasi tulema. Järjest rohkem saab ta oma asju aetud põrandal ja kuna nüüdseks on tekkinud huvi mänguasjade vastu, siis ta hoiab ennast mõne aja üsna kenasti ära. Ta on ära õppinud ka seljalt kõhuli keeramise, nii et tihti ähib ja puhib ta trenni teha. Kõhult seljale ta veel ei oska, seega kostub mõne aja pärast jälle hädakisa, kui ei jaksata enam peanuppu üleval hoida. Aga selle võimlemise kõrvalt saan ma juba täiesti vabalt tolmu pühkida või kartuliputru keeta - asjad, mida ma esimestel elukuudel üksinda kodus olles kuidagi teha ei saanud. 

Sealt edasi veidi suuremas plaanis dikteerib meie elu praegu see kurikuulus 4. elukuu sleep regression. Ma ei tohi tegelikult kurta, sest tema ööuni on endiselt eeskujulik - ja see on peamine. Aga tema päevaunede pikkus on kukkunud umbes 40-50 minuti peale ja kuna ma enamalt jaolt toidan ta voodis pikutades magama, siis ma ei saa enam selle linnuune kõrvalt ennast lahti haakida ega minema hiilida. Klõps on silmad lahti. Nii et päevane päris omaette olemise aeg on mul praegu nullilähedane. Kuulan tema kõrval seda tunnikesepikkust und pikutades Eesti Raadio järjejutte ja hoian oma Kindle'i lugeri haardeulatuses, aga see on ka kõik. Vahel, kui ta vankris magab - seda und, mis peaks olema päeval kõige pikem - ja keset kärutamist vähem kui tunni pärast suure kisaga ärkab, nii et ma pole saanud isegi oma lemmik podcast'i viimast episoodi lõpuni kuulata, tulen ma tuppa tõsise torinaga. Ütleme nii, et kui laps õpib rääkima sõnu, mida ta kõige tihedamini kuuleb, siis Lucase esimene täislause saab olema "Miks sa ei tudi, kui on tudiaeg?". 

Makrotasandil on elu võrreldes mu eelmise eluga endiselt täiesti teine. J. kinkis meile pulmadeks 5 aasta päeviku, aga kuna S. pole kellegi kirjainimene, siis täidan mina igal õhtul päevikut. Igal lehel on viis väikest lahtrit, iga aasta jaoks üks, nii et kui ma täna õhtul hakkan sissekannet tegema, siis ma näen kohe, mida ma samal kuupäeval eelmisel ja üle-eelmisel aastal tegin. Sealt tuleb see elumuutus kuidagi eriti selgelt esile. Iga natukese aja tagant satun otsa vanadele sissekannetele, mis teatavad umbes nii, et "täna võtsin vaba päeva ja käisin Stockholmis. 10 000 sammu. Ostsin vanalinnast jäätist, raamatupoest x raamatu. Ilm oli ilus ja meel hea. Koju alles hilisel pärastlõunal." Vaatan sellistele sissekannetele suurte silmadega otsa ega suuda isegi meenutada, mis tunne oli vabal päeval Stockholmis ringi hulkuda. Mis tunne oli elada nii, et kellegi eest ei tulnud 24/7 hoolitseda. Mis tunne oli teha ise oma päevaplaani. Me oleme Stockholmis käinud küll - sünnitamas ja mõned korrad arsti juures. Jäätist ei ostnud ja raamatupoes ei käinud. Ma saan teoreetiliselt aru, et kunagi tuleb see minemise ja tulemise vabadus jällegi tagasi, aga kogemuslikult, praktiliselt ei oska seda enam ette kujutada. 

--

Meie praegused lemmikmänguasjad Konn ja Nils Holgersson: 

Koopaelanik

Ma ei tea, kas see on see kuulus beebimull, väga intensiivne introvertsushoog või mingi kolmas asi, aga minust on saanud peaaegu et erak. Ja ma ei taha kuidagi sellest koopast välja, valguse kätte ja rahva sekka tulla.

Meil on praeguseks tekkinud päris hea igapäevane rutiin (ja mina olen rutiini-inimene, nagu ka varem olen  maininud). Tasapisi on sellest esimese kuu öö ja päeva segapudrust hakanud kooruma üpriski kena rütm, kus me läheme magama umbes samal ajal, ärkame umbes samal ajal ja läheme oma igapäevasele pikale jalutuskäigule ka umbes samal ajal. Issi tuleb töölt ja võtab õhtuse lapsekantseldamise vahetuse üle samuti samal kellaajal. Ja nii oma sissetallutud rada tammudes, raudse järjekindlusega oma podcast'e kuulates (minust on saanud maailma populaarseima ajalooteemalise taskuhäälingu The Rest Is History tulihingeline fänn), sama jalutustiiru kõndides, mähkmeid vahetades, samu laulujuppe ümisedes, kolmekümnendamat korda sama titeraamatut vaadates ja S-i kojutulekut oodates on maailm läinud väga ahtaks. Ma ei näe peale S-i ja tema ema-isa peaaegu mitte kedagi. Ja õudselt tore on - ma ei tunne suurest-laiast maailmast ja selle tegemistest kõige vähematki puudust. Isegi mõte sellest, et kunagi tuleb pea oma koopast välja pista, tundub imelik ja teataval moel hirmutav.

Ma lähen tuleval pühapäeval ühele salaja korraldatavale beebipeole ja ma hakkan juba praegu selleks vaimujõudu koguma. Ma pean seal ju inimestega paar tundi suhtlema. Uhh! 

Jaanuari alguses käisin korra kirikus. Oli pühaõhtusöömaajaga jumalateenistus ja ma tahtsin sellest osa saada. Pärast teenistust võttis üks endine kogudusevanem mind rajalt maha ja püüdis mulle väga veenvalt selgeks teha, et ma tegelikult tunnen jutlustamisest õudselt puudust ja oma vaimse tervise huvides peaksin seda vähemalt korra kuus tegema. Ma püüdsin talle viisakalt ja sama veenvalt selgitada, et ma ei ole mitte ühestki oma töisest kohustusest - sealhulgas jutlustamisest - karvavõrdki puudust tundnud ja arvestades tõsiasjaga, et see võib jääda mu ainsaks lapsepuhkuseks elus, jäävad kõik tulevased jutlused tulevikku. Praegu istun rõõmsalt oma koopas edasi.

Päris isoleeritud pole ma siiski olnud; mõned rõõmsad kohtumised on ka viimasesse kuusse mahtunud. Näiteks I. sattus Islandilt siiakanti ja läks nii hästi, et ta sai meile ühel õhtul külla tulla. Ma siis panin peas kõik oma teoloogilised küsimused ritta ja nii sai vanade heade Tallinna-aegade meenutuseks üks pikk arutelu maha peetud. Oli väga kosutav. Ja nüüd veebruari alguses, kui S. oli pika nädalavahetuse Soomes vanaema matustel, sai hea sõbranna S. nendeks päevadeks meie juurde tulla. Sellest oli palju abi - ta kärutas L-iga iga päev õues ja keetis meile suure potiga toitu, aga sõbrannatamisest ei tulnud siiski eriti midagi välja. Ma kadusin suvalistel hetkedel magamistuppa L-i toitma ja jäin sinna vahel lapse kõrvale tukkuma, ja kui me ennast ühel pärastlõunal siiski kokku korjasime ja kohvikusse sõitsime, siis läks kisa lahti niipea, kui olime ennast laua taha sättinud, nii et sellest sai mu elu kõige kiiremini alla kugistatud vastlakukkel. Loodetavasti tulevad pikemad ja rahulikumad kohvikukülastused ellu kunagi jälle tagasi. 

Seniks aga lehvitan oma urust ja tõmban kardina jälle ette.

Keelest ja meelest

Üks asi, mis ammu enne Lucase sündi sai ära otsustatud, oli see, et mina räägin oma lapsega / lastega eesti keeles. Minu jaoks on see natuke nagu uhkuse küsimus - ma ju olen lõppude lõpuks eesti filoloog ja oma lapsele mingi muu keele õpetamine tunduks läbikukkumisena. Lisaks on minu jaoks väga oluline, et jõmm saaks tulevikus vabalt oma Eesti vanaisa ja onulastega suhelda. 

Nüüd olen avastanud, et keele küsimus on natuke keerulisem, kui ma ennist arvasin. Kõik toimib imehästi siis, kui me kahekesi kodus oleme - seda aega on tööpäevadel ju rohkem kui kaheksa tundi. Siis käib kogu meie elu eesti keeles. Aga kui issi õhtul töölt tuleb või kui me vanaema-vanaisa juures külas oleme (mida juhtub nädalas vähemalt kaks korda), siis ei olegi mul nii lihtne rääkida keeles, millest keegi teine mu ümber aru ei saa. Mitte et keegi sellest numbrit teeks, aga mul endal on imelik. Nii olen ennast ikka ja jälle tabanud seltskonnas olles rootsi keelt kasutamast, mitte Lucase, vaid teiste pärast. Või siis kompromissvariandina ütlen kõigepealt lapsele midagi eesti keeles ja siis sama asja rootsi keeles. Ma peaks oma vanad konspektid keele omandamise loengukursuselt üles otsima ja vaatama, mida asjatundjad sellise segapudru kohta arvavad. Küllap ikka seda, et peaks lapsega  järjekindlalt ainult ühes keeles rääkima.

Jagage oma kogemusi ja head nõu, sõbrad, kes te ka kodus mitme keele vahel laveerite!

Üks palve on mul veel. Kui kunagi kusagil kellelgi tuleb tahtmine Lucasele midagi kinkida, kas siis jõuluks või sünnipäevaks või niisama, siis ma väga palun - ärge mänguasju tooge! Meil ei ole neid kuhugi panna. Lisaks on oht, et meid tabab Samueli vanema venna poolt lõppematu vanade mänguasjade vool, mis nende peres on laste jaoks vanaks saanud või titekaks muutunud. Jõulude ajal saime juba kolm kotitäit klotse; need läksid õnneks kuuri alla hoiule - need ei mädane ega kõdune seal. Aga mis me siin suure tänuga vastu võtaksime, on eestikeelsed lasteraamatud, alates "kutsu teeb auh-auh" titeraamatutest kuni Lindgreni teoste ja algupärase eesti lastekirjanduseni. Nende eest oleksin väga tänulik, sest meil ei ole praegu ühtegi. Ja mu tundmus on, et raamatutest saab tulevikus mu parim keeleline salarelv olukorras, kus kõik teised mu ümber Lucasele ainult rootsi keelt pähe kallavad. Kuidagi pean ma sellele rootsi keele laviinile ju vastu seisma. Kuidagi tuleb see noormees ju eestlaseks kasvatada. 

Muidu on meil kõik hästi. Lucas on asjalik ja naerusuine laps ja meil läheb kõik see värk siin järjest kergemini ja rõõmsamalt. Viimased kaks ööd on ta ühe jutiga kaheksa tundi maganud - ma ärkan iga poolteise tunni tagant ja kontrollin, kas tal on ikka hing sees. Nii harjumatu on see terve öö kestev vaikus. Kauaks meile seda pikkade ööde õndsust antakse, ei oska öelda, aga praegu oleme selle eest mõlemad väga tänulikud. 

Täna juba kümme nädalat vana!

Ta liigub siiski

Meil saab täna üks jõmm kahekuuseks. 

Aeg on hakanud tõesti kiiremini liikuma. Isegi nii palju, et esimesed "appi, see särk on ju väikseks jäänud" ehmatused on üle elatud (pole ju ka ime, kui kolmest ja poolest kilost on järsku saanud viis kilo inimest). 

Lugesin sellel nädalal artiklit aja kulgemisest ja sellest, kui subjektiivne selle tajumine on. Artikli üks bottom line oli, et raske aeg läheb aeglaselt, rõõmus kiiresti.  

Mingis mõttes on see tõsi ka nende kahe möödunud kuu osas. Algus oli ju ikka raske. Hormoonid möllasid, ärevuse tase oli väga kõrge, maadlesin unetusega (mis läks ühel hetkel sujuvalt magamatuseks üle), laps kas magas või kisas. Rutiini ja rahu oli raske leida. 

Nüüd oleme olukorraga harjunud ja asjad sujuvad võrdlemisi hästi. Magamise, söömise ja kisamise kõrvale on tulnud neljas - ja täiesti imeline - olemise viis: laps on vait ja uudistab suurte silmadega maailma. Mulle tundub, et selle neljanda käigu osakaal suureneb nädalast nädalasse ja ma olen selle eest väga tänulik.

Kõige suurem muutus ja arenguhüpe on see, et ta on hakanud viimasel nädalal lalisema. Ja mitte lihtsalt niisama umbropsu, vaid ta suhtleb. Me räägime vahel mähkmevahetuse ajal omavahel pikad jutud maha. Ta võib suure naeratuse ja heldinud häälega midagi pajatada või siis kurdab sellise vigiseva häälega midagi. Mine võta kinni, võib-olla tal on ka raskeid hetki ja tuleb kurta. Ma ei oska öelda, kas nende kahe vahel on seos (minu meelest on), aga alates sellest, kui ta on hakanud sihipäraselt häälitsema, on meil olnud paar imetabast õhtut, kui ma olen ta pannud ärkvel olles voodisse, tasakesi minema hiilinud ja ta on ise magama jäänud. Ehk siis ta pobiseb omaette oma kümme minutit ja siis on ühel hetkel vaikus majas. See ei toimi alati (seda oleks ka natuke palju tahta), aga midagi selles lalisemises on, mis teda ennast rahustab.

Vastukaaluks neile õhtutele satub muidugi ka neid õhtuid sekka, kus me proovime kaks korda kõik oma trikid ära ja ikka miski ei aita. Vana-aastaõhtu oli just selline. Vanemad, tohlakad, tahtsid pool üksteist magama keerata, aga noorem põlvkond jauras kella poole kaheni öösel. Järgmisel päeval oli mul õnneks võimalus laps sisse pakkida, S-ile koos piimapudeliga kaenlasse anda ja S-i vanemate juurde saata. Lebasin siis paar tundi elutoa diivanil nagu tühjaks pigistatud sidrun (magama ei jäänud - unetus), nautisin õnnist vaikust ja tänasin taevast lähedal elavate vanavanemate eest. 

Jõulukingitustest rääkides oli parimaks asjaks see, et S. võttis pühade ja uue aasta paiku mõned palgata puhkuse päevad, nii et ta sai olla ühe jutiga kaks nädalat kodus. See vastutuse jagamine on nii oluline ja teeb minu elu palju lihtsamaks. Nüüd on S. muidugi tagasi tööl, aga selle kahe nädala jooksul kasvas laps ju kahe nädala jagu suuremaks. Mul on nüüd tänu sellele kahe nädala võrra lihtsam elu. 

Uskumatu, kui kiiresti mingid asjad juhtuvad. Juba ma skrollin oma telefoni fotoalbumit ja vaatan heldinud näoga - oi, kas ta tõesti oli kunagi nii väike! 

Siin meie vana-aastaõhtu vaikelu (enne öist tralli) limonaadi, koogitüki ja lapsega:

Anda ja saada

Mõned aastad tagasi kogesin oma elu ainsat tõsist vaimlist läbipõlemist. Suusad läksid Jumalaga täiesti risti ja selle tulemusel pidin kogudusetööst natuke aega eemal viibima. Üks mu põhilisi kaebuseid, mis minu ja Jumala suhetele nii rängalt mõjus, oli see, et mul oli tunne, et ma andsin endast pidevalt rohkem, kui vastu sain. Et ma püüdsin anda parimat teiste inimeste heaks - kuulasin ja õpetasin ja jutlustasin ja olin olemas -, aga päeva lõpuks tulin ikka oma tühja korterisse ja mul ei olnud kedagi, kes oleks minu käest uurinud, kuidas mul endal läheb. Kaeblesin pikalt selle üle, et Jumal ei ole mulle andnud piisavalt emotsionaalseid ressursse, et koguduses töötada. Tundsin, et andmine ja saamine ei olnud tasakaalus.

Nüüd, viimase poolteise kuu jooksul olen selle mälestuse juurde ikka ja jälle tagasi tulnud. Sest minu elus on asjad praegu niimoodi korraldatud, et ma olen saanud mõõtmatult palju rohkem, kui ma olen andnud, ja mingil moel on see teinud terveks need vanad haavad ja armid, mis olid minu sisse jäänud.

Kui siinse koguduse naispere mulle oktoobris suure üllatuspeo korraldas, siis käis seal õhtu jooksul ringi üks paber, kuhu iga soovija sai kirja panna, kas ja millal tal oleks võimalik meile pärast lapse saamist toitu valmistada. Oligi selline peen ja minu jaoks kuidagi ameerikalik tabel, pealkirjaks Meal Train. Ma ei olnud midagi sellist varem näinudki. Inimesed panid end rõõmsalt kirja, aga ma ei osanud sellest siis eriti midagi arvata.

Aga kui haiglast koju jõudsime, kui ööd ja päevad segamini olid, kui polnud mahti isegi duši all käia, kui kõik majapidamistööd muutusid neljandajärguliseks, siis hakkas tõesti meie korteri ukse taha ilmuma kotte ja potte, ja nii üle päeva mitu nädalat järjest. Koguduse naised olid end tõepoolest üles rivistanud, kuupäevadega tabeli teinud... ja neid pajaroogi ning supipotte muudkui tuli ja tuli. Vahel oli seda toitu lausa nii palju, et ma pidin ülejäägid karpidesse panema ja sügavkülmikusse torkama. 

Mul võttis paaril korral ikka heldimusest silma märjaks (eriti siis, kui Samuel oli jälle täisajaga tööle naasnud), kui soe leib või mõni indiapärane roog tuli vaikse ukselekoputuse saatel köögilauale just sellel hetkel, kui mu kõht kõige tühjem ja tuju kõige kehvem. Ja nii ma muudkui võtsin ja võtsin ja võtsin vastu, ilma midagi tagasi andmata. Sest olgem ausad - ma ei anna praegu ju (peale Lucase) mitte kellelegi mitte midagi. Ma ei õpeta, ei jutlusta, ei külasta, ei tööta, ma ei tooda mitte midagi, ma ei ole mitte kellelegi kasulik. Ja just sellel hellal ajal olen kogenud saamise õnnistust rikkalikumalt kui ehk kunagi varem. Süda on väga tänulik ja emotsionaalne tervenemine neist möödaniku kibedatest mälestustest on olnud sügav.

Olen andnud ja olen saanud. Jumal on hea. 

Ma ei hakka neid pilte siinjuures üles rivistama, aga olen paljudest roogadest pilti teinud. Hoian neid hoolega oma telefonis, et kui kunagi peaks juhtuma, et mul hakkab ärateenimatu armu kogemus meelest minema, siis saan kohe oma mälu värskendada. 

Ja ühtlasi olen saanud teisegi olulise õppetunni. Nüüd tean, et värsketel vanematel ei ole eriti mingit kasu plüüsist karumõmmidest ja juba neljandast frotee-titerätikust (kuigi nende kinkijad on teinud seda heast südamest ja suure hoolitsusega). Kõige parem kingitus on soe toit ja kaloririkkad snäkid. Neid läheb päriselt vaja, neist on päriselt hea meel. Nii et kui ma peaksin kunagi olema olukorras, kus saan mõnele teisele vastsele vanemale midagi teha, siis püüan natukenegi saadud heast tagasi anda ja supipotiga ukse taha ilmuda.

Elu pikim kuu

L. saab täna ühekuuseks. Hurraa ja hurraa!

See on olnud mu elu kõige pikem kuu. Ühest küljest subjektiivses mõttes - need minutid ja vahel ka tunnid, mil laps nutab, tunduvad kestvat terve igaviku. Lugesin hiljuti kusagilt, et väikese beebi kisa on just täpselt sellise helikõrguse ja intensiivsusega, et see paneb lähedal oleva täiskasvanu peas kõik punased tuled korraga põlema. See on hääl, mida ei ole võimalik ignoreerida. Kohe on vaja appi tormata. Ja ühest küljest on see Looja tarkus asjad niimoodi sättida - sellel väikesel vääksul on ju vaja, et keegi teda elus hoiaks ja aitaks, et keegi teda sülle võtaks ja toidaks. Aga kui kisa kestab pikalt ja kui sa oled enda teadmist mööda elimineerinud kõik põhjused - kõht on täis, pepu on kuiv, palav pole, külm ka mitte -, siis hakkab seesama punaste tulukeste armee su peas sind ennast läbi põletama. Nii et ma olen juba selgeks saanud, et müra summutavad kõrvaklapid on väga kasulikud ja et vahel tuleb appi võtta ka konkreetsed abipalved S-i suunas: "Siin on laps, minge kas või 15 minutiks õue; mul on praegu hädasti pausi vaja, on tarvis jõululaule kuulata, rahuneda ja kööki koristada. Siis ma võin jälle üle võtta."    

Teisest küljest on selle kuu otsatu pikkus täiesti objektiivne. Ma arvan, et ei ole mitte kunagi oma elus ühe kuu jooksul nii palju ärkvel oleku tunde kokku saanud. Mõned ööd - eriti nüüd, kui gaasivalud on päriselt pihta hakanud - on kohe eriti pikad. Nüüd ma tean täpselt, mis meil siin naabruskonnas toimub - millal hakkavad esimesed autod liikuma (kl 5:30), millal ühtede naabrite automaatne majavalgustus välja lülitub, millal teised naabrid üles ärkavad, aga peamiselt kui väga vaikne meil siin kella kahe ja kolme paiku öösel on. Ma arvan, et vaatan kunagi tulevikus praegusele eluetapile tagasi ja imestan, et kuidas ma - kaheksat tundi ööund vajav inimene - küll hakkama sain ja ellu jäin.

Aga laps sööb ja kakib ja kasvab. Pereõde oli tema kaalutõusuga väga rahul ja see, et ta kahenädalaselt hakkas kõhuli olles pead ühele ja teisele poole tõstma, annab tunnistust sellest, et see põtkimise ja rabelemise trenn, mida ta viimased kuud kõhus olles väga aktiivselt tegi, on musklid tugevaks kasvatanud. Viimasel kahel päeval olen märganud ka sellist toredat arengut, et ta on hakanud silmadega liikuvaid asju jälgima. Kui ma teda süles hoides oma pead ühele ja teisele poole kallutan, siis ta tuleb oma pilguga kenasti kaasa. Väike samm inimkonna jaoks, aga meitel siin päris suur arenguhüpe. 

Kui krooniline unevõlg välja arvata, siis läheb mul ju ka hästi. Ärevuse tase on hakanud alla tulema, olen sünnitusest täiesti paranenud ja mu kaal on täpselt sama, mis ta enne rasedaks jäämist aasta alguses oli. Toimetan jõudumööda kodus ja vahel pakin lapse sisse ja sõidan linna poodi või S-i ema-isa juurde. Lihtsalt selleks, et kodust välja saada, värsket õhku hingata ja mitte päris koopaelanikuks muutuda. 

S. on endiselt üleni eeskujulik, hinne viis pluss. Sellega, et ta on nüüd jälle täiskohaga tööl, oli raske harjuda, aga seda suurem on rõõm neist päevadest, kui ta kodus on. Siis toimetab tema rohkem lapsega ja ma saan hinge tõmmata ja isegi väikest normaalsuse luksust nautida. Möödunud pühapäeva hommikul sain näiteks 1) duši all käia (luksus), 2) endale hommikuputru keeta (luksus ruudus), 3) oma taldrikuga köögilaua taha istuda, küünla põlema panna ja pudru kõrvale uut retseptiraamatut sirvida (luksus kuubis). Kui S-i kodus pole, siis selliseid asju teha ei saa. Aga olulisim on ikkagi see, et S. ei ole kordagi veel kannatust kaotanud, on kõik (minu ja L-i) pisarad ära kuivatanud ja jäänud sama muhedaks kui enne.

Alaku nüüd teine elukuu! Ainult et tulgu see natuke lühem kui esimene...

Tere tulemast!

Ega täna polegi midagi muud öelda kui et "Tere tulemast suurde maailma, Lucas!", kõik kümme sõrme, kümme varvast ja suurepäraselt töötavad häälepaelad! Homme juba tervelt ühe nädala vanune. 

Kui keegi oleks mulle mõned nädalad tagasi öelnud, et mu sünnitus kestab rohkem kui 20 tundi ja ma kaotan nõksa rohkem kui liitri verd, oleks ma vist suurest hirmust hinge heitnud. See ei kõla just eriti meeldiva kogemusena. Ometi oli tegemist läbinisti positiivse kogemusega - ja mingil moel oli see hoopiski tore, et meil ei olnud mitte kuhugi kiiret. See oli eelmise laupäeva hommikul, kui ma S.-ile hommikusööki tegin ja hakkasin teda kirikusse saatma, kui tuli esimest korda hästi nõrk tunne, et midagi võiks ometi juhtuma hakata. Selleks ajaks, kui ta kirikust tagasi oli, oli selge, et asju juhtub. Aga olime kenasti kodus, ma põrgatasin ennast pilatese palli peal mööda elutuba edasi-tagasi, kruttisin muusika volüümi üles ja alles viie paiku õhtul oli tundmus, et peaks hakkama haigla poole sõitma. Meil on Ekebyholmist Stockholmi kesklinna umbes tunni aja tee, nii et väga hilja peale ei tahtnud seda sõitu jätta. Aga kulgesime rahulikult ja kiirust ei ületanud. Kui kohale jõudsime, siis pandi klemmid külge ja uuriti, millised mu soovid edasise osas on. 

Ja selle koha peal on palju abiks see, kui sa ennast ja oma piire tead. Ma olin juba mitu kuud tagasi enda jaoks selgeks mõelnud kaks asja. Esiteks selle, et ülitundliku inimesena olen arvatavasti keskmisest tundlikum ka valu osas. Ja teiseks selle, et täiesti loomulik, medikamentideta sünnitus ei ole minu jaoks väärtus omaette. Ma väga austan neid, kelle jaoks see on väärtus ja kes selle kangelaslikult läbi teevad, aga mina ei ole kangelane ja asjatult suur kannatus ei ole miski, mida peaksin iseenesest oluliseks.

Nii et ma põhimõtteliselt ütlesin neile, et mida head te selles asutuses pakute, ma võtaks palun kõik valuvaigistid, mhmh, aitäh! Ja nii saingi hilisõhtul epiduraali ja veetsin sünnitustoas väga meeldivalt ja valuvabalt kõik need pikad öötunnid kuni umbes kella kolmeni. Sealt edasi viimased kaks tundi olid muidugi kõige raskemad, aga ennekõike sellepärast, et pressimise faas läks üle kahe tunni pikaks ja arst hakkas juba muretsema. Seda hirmu, et äkki ma ikkagi ei saa hakkama või et äkki laps ei jaksa vastu pidada, mäletan ma teravalt. See oli kogu sünnituse kõige hullem tunne. Aga see hirm sai kohe otsa, nii kui laps häält tegema hakkas. Mis sealt edasi sai, selles osas on mu mälestused väga lünklikud. Midagi oli tarvis õmmelda, keegi jooksis veel ringi, S.-ile anti käärid, mul oli vaja oksendada. Mis järjekorras kõik need asjad juhtusid, ma enam ei tea. Aga ühel hetkel oli palat meditsiinipersonalist tühi ja kõik, mis sellel varasel pühapäeva hommikul maailma veel mahtus, olime meie kolmekesi. Eriti veel siis, kui me natuke aega hiljem perepalatisse jõudsime, oli selline tunne, et "nii vaikseks kõik on jäänud mu ümber ja mu sees". Et maailm tõmbus üheainsa tuhuga niimoodi kokku, et see, mis ukse või akna taga sündis, ei omanud enam kõige vähematki tähtsust. Olimegi ainult meie jäänud.

Me jäime arsti soovitusel kaheks päevaks haiglasse - mu hemoglobiin oli nii madal, et parem oli olla kohas, kus sulle kõik ette ja taha ära tehakse. Mis sa uimase peaga ikka kodus koperdad. See oli mu esimene tõsisem kokkupuude Rootsi meditsiinisüsteemiga ja ma jäin väga rahule - teenindus (kuidagi teisiti ei oska seda nimetadagi) oli läbinisti sõbralik ja peenetundeline; personal, kellel oli vaja palatisse tulla, soovis muudkui naeratades õnne ja õnne; last ei viidud hetkekski meie pilgu alt ära; kolmekäigulised lõuna- ja õhtusöögid valisime endale korralikust menüüst; meid aidati nõu ja jõuga igas viimases kui pisiasjas. 

Ja esimene hommikusöök kohe pärast sünnitust käis lausa lipu lehvides. :) Teisel päeval kahjuks enam lippu ei heisatud ega siinset kuulsat prinsesstårta't (seda helerohelist) ei pakutud.

Nüüd oleme mõned päevad kodus olnud ja harjunud uue rütmiga. On olnud mõned ärevad hetked, kui täpselt ei tea, mida teha või mis viga, aga üldiselt oleme väga rahulikus tempos kulgenud. S. on olnud kodus ja niimoodi koos oleme üle saanud ka pikkadest öödest, kui mõni eeldatavalt kiire pitstop muutub mitmetunniseks kisa- ja kussutamismaratoniks. Mis mulle õudselt meeldib, on see, kuidas S.-is avaldub täiesti uus ja seni nägemata külg. Mina olen endiselt oma hormoonide möllus ellu jäämise ja elus hoidmise režiimil, aga S.-i jaoks on kogu olukord kuidagi teistsugune. Tema tervitab L.-i igal hommikul valju ja reipa hüüuga "Tere hommikust, kullake!" (ma ei ole üldse objektiivne, aga mulle tundub, et väga heas eesti keeles) ja kui nad koos vannitoas mähkmevahetust toimetavad - ta teeb seda palju tihedamini kui mina -, siis mulle tundub, et neil käib seal mingi komöödiaetendus. Mu süda lihtsalt sulab, kui nad seal kahekesi asjatavad, ja kust iganes ma seda mõttelõnga hakkan keerutama, lõpuks jõuan alati sellesama järelduseni, et ma ei tahaks seda elu asja ja lapsevanemaks olemise asja mitte kellegi teisega koos ajada. Mulle on kingitud kõige parem(ad). Tänu on suur.  

Igale asjale on määratud aeg

Ma pidasin poolteist nädalat tagasi oma viimase jutluse ja viisin läbi viimase pühaõhtusöömaaja talituse.

Nagu jutlustamisega vahel on - mis meelel, see keelel. Sel korral tundus kuidagi paslik minna tagasi vana küünilise Saalomoni tarkusesõnade juurde ja kõneleda sellest, et "igale asjale on määratud aeg ja aeg on igal tegevusel taeva all". Mõtisklesin aegade muutumise üle inimese elus, tunnetades ise nii teravalt ühe eluetappi lõppu ja uue algust. Vahel vahetuvad eluaastaajad märkamatult - kes seda ikka tähele paneb, millal esimene leheke kollaseks muutub või millal kevadest suvi saab. Aga teinekord on muutused järsud ja selged. Eile oli üks aeg, homme hoopis teine. 

Me elame praegu järskude muutuste ajal ja see annab kõigele erilise värvi ja maitse. Millal beebi meil siin tulla otsustab, täpselt ju ei tea, aga selles kahekesi olemise viimases otsas on kõik muidu nii tavalised kogemused kuidagi eriliseks saanud. Istusime mõned nädalad tagasi Stockholmis kuningliku ooperi saalis ja ma mõtlesin, et kes teab, millal seda luksust jälle nautida saab. Nii olengi õppinud rohkem märkama ja hindama seda, milleks lõppev eluetapp veel vabadust annab.  

Viimastel nädalatel olen muude asjade hulgas niisiis...

nautinud ooperit...

ja jazz'i...

külastanud vanu armsaid sõpru...

pidanud homileetika loengut...

tundnud (esimest korda elus) rõõmu ostlemisest...

istunud koguduse juhtkonna hommikusöök-koosolekul (üks kogudusevanem on pildilt puudu)...

võtnud tänuga vastu kogudusepoolsed head soovid ja lehvitused...

elanud kaasa IKEA pusle kokkupanemisele…

ja tundnud rõõmu kahest imelisest üllatuspeost.

Nüüd võib uus aastaaeg alata.

Müüdud!

Me nüüd siis ikkagi kolime. 

Plaan on võrreldes kevadega natuke muutunud. Me avastasime, et korraga müüa ja osta on peaaegu et võimatu - nii täpset ajastamist ei ole lihtsalt võimalik kinnisvaraturul praegu teha. Parem on protsess pooleks jagada, kõigepealt müüa ja üürikasse kolida ning alles siis hakata ostmise peale mõtlema. 

Alustasime protsessi esimese osaga augustis ja korter läks kinnisvaraportaalidesse üles septembri alguses, kui olime Serbiast tagasi jõudnud ja toad enne fotograafi tulekut ära koristanud. Maakler oli meil tore ja asjalik, tegeles meiega päris aktiivselt. Samas andis meile ka teada, et praegusel hetkel on turg kuidagi uimaseks jäänud ja meie piirkonnas on korterite müümine oodatust raskem. Mina närisin selle peale sõrmeküüsi - ja siis rahunesin jälle maha. On asju, mis on meie kontrolli all ja mida saame ise teha, ja siis on asju, mis meie kontrolli all ei ole ja mille osas tuleb pilk ülespoole suunata. Mulle kui kontrollifriigile on seda meeldetuletust ikka aeg-ajalt vaja.

Huvi korteri vastu oli väga leige. Aga siis juhiti mõte ühele tuttavale paarile, kes on Stockholmi piirkonda kolimas. Ma olin ise täiesti kindel, et nad olid FB-s meie kuulutust näinud, aga igaks juhuks kontrollisin üle ja avastasin üllatusega, et meil ei ole kummagagi sotsiaalmeedias kontakti. Võtsin siis kätte ja saatsin neile eelmisel teisipäeval meili, et näe, te tulete Stockholmi ja kui teil veel elukohta pole, siis me hea meelega müüme teile. Üldse ei arvanud, et sellest asjast võiks asja saada, aga õnge võib ju ikka vette visata.

See oli eelmisel teisipäeval. Täpselt nädal hiljem, selle nädala teisipäeval, istusime koos maakleri kontoris ja sõlmisime ostu-müügi lepingu. Nende ostuotsus tuli peaaegu et kohe, järgmised päevad oli neil vaja panga ja maakleriga suhelda; nüüd on allkirjad paberil ja kaup koos.

Mul kukkus kivi südamelt. Mul on tänase seisuga täpselt viis nädalat sünnitamise tähtajani jäänud ja me püüame enne seda oma kodinad kokku korjata ja Ekebyholmi üürikasse kolida (selle korteri võtmed on meil juba käes). Ma olen väga-väga tänulik. Suuremat kolijat ja kastitõstjat minust ju praegu enam ei ole, aga sõbrad on lubanud abis olla, emast-isast rääkimata. Ma usun, et saame hakkama. 

Mõneks ajaks maandume nüüd igatahes Ekebyholmis. Korteris on ruutmeetreid 70 ja hind on mõistlik, nii et meile piisab sellest kohe mõneks ajaks. See, kas või millal projekti teise poolega tegelema hakkame, on lahtine. Praegu on tunne, et võikski vabalt kaks aastat üürikas elada ja asjad uuesti läbi mõelda siis, kui mul on aeg tagasi tööle tulla. Miski minu sees on maja ostmise asjus väga ettevaatlikuks muutunud - ma ju ei tea, kas ma jätkan kahe aasta pärast pastoritööga või kui, siis kas Ekebyholmis. Sellises olukorras ei tasu maja uisapäisa ostma tormata. 

Nii et elame selliste suurte muutuste tuules. Aga süda on rahul. 

--

Siin kaks pilti sellest, kuidas me enne fotograafi tulekut oma korterist Potjomkini küla ehitasime. :D

Ja unistus sai tõeks

Me jõudsime eile öösel pärast pikalt hilinenud lendu adventkoguduse Euroopa pastorite kogunemiselt (EPC) koju. Muljeid ja tundeid on nii palju ja nii erinevates kihtides, et kohe ei teagi, kust pihta hakata.

Kõige üldisemalt öeldes on EPC-st saanud selline maamärk, mis aitab elu erinevateks etappideks jagada ja oma võidud ning kaotused kokku lugeda. Esimest korda Hollandis pastorite kogunemisel käies (aasta siis oli 2007) olin kaasas vaid tõlgina - olin just Tartus magistrantuuriga algust teinud ja mul polnud mõte teoloogiaõpingutest isegi peast läbi vilksatanud. Istusin seal koosolekute ja päevade kaupa palavas tõlgiputkas ja higistasin - sõna igas mõttes - jutluseid tõlkida. Mäletan, kui sügava mulje kuuldu minusse jättis. Ma ei olnud oma elus nii võimsaid jutluseid kunagi kuulnud! Järgmiseks EPC-ks Sloveenias olin jälle magistriõpingute lävel, aga sel korral juba Newboldis ja teoloogias. See oli viimane suvi, kui ema oli terve, ja viimane välisreis, kus koos oma vanematega käisin... Kolmandal korral ehk kuus aastat tagasi olin juba koguduse palgal, aga sellest korrast on kõige teravamalt meelde jäänu põhjatu üksilduse tunne. Kuna EPC-le kutsutakse koguduse töötegijad koos abikaasaga, siis oli üritusest minu jaoks saanud abielupaaride puhkusereis. Tundsin end vallalisena teiste keskel väga kummaliselt ja tõotasin endale koju jõudes pühalikult, et ei lähe enam kunagi EPC-le. Las lähevad need, kellel sellest reisist rohkem rõõmu on. Ja nüüd on lugu jälle hoopis teistsugune... Milline rõõm oli koos S.-i ja kolmekümnenädalase kõhubeebiga reisida! Mõtleks, kuidas elu võib muutuda, kuidas kaotuste ja võitude balanss võib teiseks minna! Ei tea, kas järgmise EPC ajal istun kodus ja kantseldan lapsi? :)

Teine tunnete ja muljete kiht on seotud jutlustamisega. Nagu juba mainisin, kuulasin esimesel pastorite kogunemisel jutlustajaid suurte silmade ja ammuli suuga (kuigi eriti polnud aega suud ammuli hoida). Euroopast ja USA-st kokku toodud adventkoguduse parimad jutlustajad oli minu jaoks raputav kogemus. Tol ajal oli veel sedasi, et pärast konverentsi anti välja komplekt jumalateenistuste salvestuse DVD-dega. Istusin siis kodus ja vaatasin neid jutluseid uuesti ja uuesti üle. Kuidagi ei tüdinenud sellest imest. Järgmistel kordadel kuulasin jutlustajaid juba professionaalsema kõrvaga ja kusagil kunagi kuidagi hakkas minu hinges tasakesi kuju võtma unistus - jutlustada ühel päeval EPC-l! Aastaid on see olnud minu kui homileetiku jaoks professionaalses mõttes kõige suurem unistus. Aga selline unistus, mille poole ei oska sihikindlalt liikuda. Kuidas saaks see kunagi võimalikuks saada, et keegi mainib mingil korralduskoosolekul minu nime? Kuidas SELLESSE nimekirja üldse jõutakse? Ma ei tea. Siiani ei tea. Aga kui eelmisel suvel jutlustamiskutsega meil mu postkasti potsatas, oli tunne, et minu jaoks nii olulise Everesti vallutamine on tõepoolest reaalsuseks saamas. Ja eelmise nädala kolmapäeval ta reaalsuseks saigi. Oli ilus ja ülev tunne, oli emotsionaalne ja natuke raske, oli vastutuse ja eesõiguse koormat, oli imetlust ja tänu selle ime eest, mida Jumal on mu elus saanud aastate jooksul korda saata. Ja tagasiside oli ülevoolavalt positiivne - kõige ilusamaks tagasisideks muidugi see vaikus, mis saalis valitses. See hetk, kui sa järsku mõistad, et ükski telefon ei helenda, ükski inimene ei nihele ega köhi, ja et sõnad, mis on antud ja kontori vaikuses paberile pandud, saavad ühtäkki Jumala Vaimu väes Sõnadeks, mis elavad, mis toidavad ja tõstavad üles. See kogemus jääb minuga terveks eluks.

Kolmas tunnete kiht on seotud inimestega - rõõmuga kallite sõpradega taasühinemisest ja vanade õpingukaaslaste nägemisest. Uute kontaktide loomisest. Aga sellest EPC-st on kõige eredamalt meeles see rõõm, mis tekkis ühendusest teiste plenaarkõnelejatega. Esiteks J. (kes oli pikki aastaid üks mu lähedasemaid sõpru) ja M. Kui ma millalgi talvel esimest korda EPC-l kõnelevate jutlustajate nimekirja nägin, siis huilgasin rõõmust - mitte enda nime nähes, vaid just M.-i ja J. nime nähes. Sest nemad olid just need natuke vanemad ja palju kogenumad tudengid, kes mind julgustasid ja innustasid sellel teel edasi kõndima. Nendele laekus Londoni kogudustest palju jutlustamiskutseid, samal ajal kui mina istusin veel värisevate põlvedega homileetika loengukursusel. Ja ometi oli neil aega märgata ja julgustada üht väikest valget tüdrukut, kes sellel teel esimesi ebakindlaid samme astus. Ja nüüd järsku olime kõik seal platsis ja meile oli antud eesõigus tuhande kolleegiga Sõna jagada. Kui lahe!

M. ja J. - mu turvamehed ja suured eeskujud

Teiseks oli nii hea meel teha tutvust teiste naiskõnelejatega. L.-i ei õnnestunud tol hetkel pildi peale leida, aga need kaks naist USA-st olid sellel konverentsil kindlapeale kõige väärtuslikumad kontaktid, kelle oma uute tuttavate nimekirja lisasin. See proua pildi vasakul pool on 2000+ koguduseliikmega koguduse vanempastor Kalifornias ja parempoolne proua on Uue Testamendi professor meie koguduse ülikoolis La Sierras (samuti Kalifornias). Käisin tema esimeses workshop'is ja rääkisin pärast suure õhinaga S.-ile, kes oli mingis muus töögrupis käinud, et kui ma ühel päeval suureks saan, siis tahan täpselt selle professori moodi olla! Milline meeletu teadmistepagas! Milline elegants! Samal õhtul läksin peksleva südamega tema juurde ja palusin tõelise fan girl'ina tema meiliaadressi - et ehk võin ma kunagi talle mõnes teoloogilises/akadeemilises küsimuses kirjutada. Ta oli rõõmuga nõus, ja kui laupäeva õhtul pärast pikka vestlust hüvasti jätsime, ütles ta, et nende külalistetuba on alati ootel, kui mul peaks kunagi Kaliforniasse asja olema. Ah ja oh!

Nüüd aga tuleks oma emotsioonide lennuk jälle päris elu maa peale tuua. Kolimiskastid ootavad (sellest järgmisel korral), vaja oleks mõnest taaskasutuspoest sipupükse osta. Ja laupäeval on jälle tarvis jutlustada - kuigi mul pole aimugi, millest sel korral kõneleda...